Kolangiit

Kolangiit on sapijuhtede põletikuline haigus. Sapijuhad on peened torukesed, mis transpordivad sapet maksast sapipõiekesse ja edasi soolestikku seedimise abistamiseks. Kui need juhad ummistuvad (näiteks kivi, kasvaja või ahenemise tõttu), võib tekkinud sapestasisse kinnijäänud bakterid kiiresti paljuneda ja põhjustada põletikku. See infektsioon võib levineda verre, põhjustades sepsis – eluohtliku üldise infektsiooni. Kõige sagedamini esineb püsiv kolangiit (primäärne skleroseeriv kolangiit), mis on krooniline autoimmuunhaigus, kuid äge kolangiit on tavaliselt põhjustatud akuutsest obstruktsioonist, näiteks sapikivist.

Kolangiidi peamiseks vahetuks põhjuseks on sapijuhtede obstruktsioon koos bakteriaalse infektsiooniga.

Peamised põhjused:

• Sapikivid: Kõige tavalisem põhjus. Kivi võib kinni jääda ühissapijuhas.
• Püsiv kolangiit (Primaarne Skleroseeriv Kolangiit – PSC): Autoimmuunhaigus, mille puhul immuunsüsteem ründab sapijuhti, põhjustades ahenemisi ja ummistusi.
• Pahaloomulised või healoomulised kasvajad: Näiteks maksa-, sapipõie- või kõhunäärmepea pahaloomuline kasvaja võib suruda kokku sapijuhti.
• Striktuurid: Sapijuhtede ahenemised, mis võivad olla pärast operatsiooni, trauma või põletiku tagajärg.
• Parasiidid: Mõned troopilised parasitid võivad nakatada sapijuhti.

Riskitegurid:

• Sapipõie- või sapijuhakivide ajalugu.
• Püsiva kolangiidi diagnoos.
• Kõhunäärmepea kasvaja.
• Vähene immuunsus.
• Teatud gastrointestinaalsed infektsioonid või operatsioonid sapiteedel.

Kolangiidi kahtlus tekib sageli iseloomulike sümptomite (palavik, kollatõbi, valu) alusel. Diagnoosi kinnitamiseks ja põhjuse väljaselgitamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Sümptomite hindamine, kõhu palpeerimine.

2. Verianalüüs: Leukopotsüütide tõus (märk infektsioonist), kõrgenenud sapipigmentide (bilirubiini), alkalse fosfataasi ja gammaglutamüültransfersaasi tasemed maksakahjustuse kohta. Verest võib leida ka baktereid.

3. Pildiuuringud:

• Kõhuultraheli: Esmane meetod ummistuse ja sapipõieprobleemide hindamiseks.
• Arvutomograafia (CT) või Magnettuuring (MRI/MRCP): MRCP on eriti hea meetod sapijuhtede detailseks visualiseerimiseks ilma invasioonita.

4. Endoskoopiline retrogradne kolangiopankreatograafia (ERCP): See on nii diagnostiline kui ka ravi meetod. Endoskoobi abil juhatatakse kontrastaine sapijuhtadesse ja tehakse röntgenpildid. Protseduuri ajal saab eemaldada kive, võtta proove või paigaldada stenti.

5. Muud uuringud: Maksa biopsia võib olla vajalik püsiva kolangiidi korral.

Kolangiidi ravi on erakorraline ja seda viiakse läbi haiglas. Peamised eesmärgid on infektsiooni kontroll, ummistuse leevendamine ja tüsistuste ennetamine.

1. Medikamentoosne ravi:

• Intravensoosed antibiootikumid: Algatatakse kohe pärast vereproovide võtmist infektsiooni maha surumiseks.
• Lihasrelaksandid ja valuvaigistid: Valuleevenduseks.
• Lihased vee- ja elektrolüüditasakaalu korrigeerimiseks.

2. Ummistuse leevendamine (drenaaž): See on sageli otsustav. Meetodid sõltuvad ummistuse asukohast ja põhjusest:

• ERCP: Kõige sagedamini kasutatav meetod. Võimaldab eemaldada kive, laiendada striktuure või paigaldada plastik- või metallist stenti, et tagada sapi vool.
• Perkutaanne transhepaatiline kolangiograafia (PTC): Kui ERCP ei õnnestu, juhatatakse nõel maksa ja sapijuhtadesse ning paigaldatakse drenaažtoru.
• Kirurgia: Vajalik suurte kivide, kasvajate või ERCP/PTC ebaõnnestumise korral. Võib hõlmata sapipõie eemaldamist koos kividega või sapijuhtude rekonstrueerimist.

3. Püsiva kolangiidi pikaajaline ravi: Kasutatakse ursodeoksühhoolhapet sümptomite leevendamiseks. Lõplik ravi võib olla maksasiirdamine lõpliku maksatsirroosi korral.

Kolangiit on meditsiiniline erakorraline seisund, mis nõuab kiiret sekkumist. Pöörduge KOHE arsti poole või helistage hädaabinumbrile (112), kui teil on järgmised sümptomid, eriti kui teil on sapiteede haiguste ajalugu:

• Charcot' kolmik: palavik koos külmavärinatega, kollatõbi ja tugev parempoolne kõhuvalu.
• Tume uriin ja väga heledad väljaheited kollatõve taustal.
• Segadus, uimasus või raskused keskendumisega.
• Kiire süda löögisagedus, hingeldus või äge nõrkus.
• Püsiv ja tugevnev iiveldus ja oksendamine.

Isegi kui sümptomid on vähem väljendunud (näiteks pidev sügelus või kergem kollakas nahatoon), on oluline konsulteerida perearsti või gastroenteroloogiga, et välja selgitada põhjus.