Follikulaarne lümfoom
Kirjeldus
Follikulaarne lümfoom on levinuim ja enamasti aeglaselt kulgev mitte-Hodgkini lümfoom. See on peamiselt täiskasvanute haigus, mida iseloomustab lümfisõlmede suurenemine ning mille prognoos on tavaliselt hea, kuigi ravi on sageli vajalik sümptomite kontrollimiseks. Haiguse mõistmine võimaldab patsiendil teadlikult osaleda oma raviplaani koostamisel.
Follikulaarne lümfoom on krooniline vähkkasvaja, mis kuulub mitte-Hodgkini lümfoomide hulka. See tekib B-tüüpi lümfotsüütidest – valgetest vererakkudest, mis on osa immuunsüsteemist. Haigus iseloomustub lümfisõlmedes moodustuvate spetsiifiliste 'follikulite' (õienuppude) poolest. Erinevalt mõnedest teistest lümfoomidest kasvab follikulaarne lümfoom enamasti aeglaselt (indolentne) ja võib alguses olla sümptomiteta. Kuigi seda peetakse parandamatuks krooniliseks seisundiks, on sellega võimalik elada pikka aega kvaliteetse eluga tänu tänapäevastele ravimeetoditele.
- Valuvaba lümfisõlmede suurenemine (nt kaelal, kaenlaaluses või hüppelis)
- Väsivus ja üldine nõrkus
- Öine higistamine
- Põhjendamatu kaalulangus
- Kõhuvalu või täisolekutunne (põrna või maksa suurenemise tõttu)
- Lühiajaline palavik või külmavärinad
- Nahalööve või sügelus
- Kõhuvalu või kõhukinnisus (kui kasvaja surub sooltele)
- Lühialalisus või köha (rindkere piirkonna lümfisõlmede suurenemise korral)
- Sagedased infektsioonid immuunsüsteemi nõrgenemise tõttu
Follikulaarse lümfoomi täpset põhjust ei teata. See tekib siis, kui B-lümfotsüütides toimub geneetiline mutatsioon, mis põhjustab rakkude kontrollimatu paljunemise ja säilimise. Peamisteks riskiteguriteks loetakse: vanus (enamasti diagnoositakse üle 60-aastastel), perekonnas esinev lümfoomide ajalugu (geneetiline eeldis) ja pikaajaline kokkupuude teatud kemikaalide või kiirgusega. Erinevalt mõnedest teistest vähkividest ei ole tõestatud seost viirustega või elustiiliga. Enamikul juhtudel pole haiguse tekkeks selget põhjust leida.
Follikulaarse lümfoomi diagnoosimiseks on vaja mitmeid uuringuid. Alustatakse anamneesi võtmise ja füüsilisest läbivaatusest, eelkõige lümfisõlmede kontrollimisega. Kõige olulisem on biopsia – suurenenud lümfisõlme või teise kahjustunud koe väike tüki eemaldamine ja selle histoloogiline ning immunohistokeemiline analüüs. See kinnitab diagnoosi ja määrab haiguse gradatsiooni. Lisaks tehakse vereanalüüs, et hinnata üldist tervist ja luuüditekke seisundit. Pildidiagnostika (ultraheli, arvutitomograafia (KT) või positronemissioontomograafia (PET)) aitab hinnata haiguse levikut kehas (staging). Mõnikord võib olla vaja ka luuüdibiopsiat.
Ravi valik sõltub haiguse staadiumist, sümptomitest, patsiendi vanusest ja üldisest tervisest. Kuna haigus on aeglase kuluga, ei pruugi kohese ravi alustamist alati vaja olla. Sellistel juhtudel rakendatakse jälgimisstrateegiat ("watch and wait"), mille käigus patsienti regulaarselt kontrollitakse. Kui ravi on vajalik, võib see hõlmata: immunoterapiaatika (nt rituksimab), keemoterapia (erinevad režiimid), radioterapiat (piiratud haigusfookuse puhul) või siirdamisteraapiat (rakusiirdamine). Uued sihtravimid ja osaleva jälgimise (active surveillance) meetodid on oluliselt parandanud ravitulemusi ja elukvaliteeti.
Konsulteerige arstiga, kui märkate endal ühtegi järgnevat sümptomit, mis ei kao mõne nädala jooksul: valuvaid, püsivaid ja suurenevaid lümfisõlmi (eriti kaelal, kaenlaaluses või hüppelises); pidevat, põhjendamatut väsimust; öist higistamist, mis läheb magamist rikkuma; põhjendamatut kaalulangust (rohkem kui 10% kehakaalust 6 kuu jooksul); püsivat palavikku või külmavärinaid. Need võivad olla mitmesuguste seisundite märgid, sealhulgas follikulaarse lümfoomi omad. Kiire diagnoos on võtmetähtsusega sobiva raviplaani koostamiseks.