Fokaalne epilepsia
Kirjeldus
Fokaalne epilepsia on krooniline neuroloogiline häire, mille puhul epileptilised hood (atakid) algavad ühes spetsiifilises piirkonnas ühes ajupoolkeras. Erinevalt generaliseeritud epilepsiatest ei ole patsient hoode ajal alati teadvusekaotuse all, kuid kogeb sümptomeid, mis on seotud just selle kahjustunud ajupiirkonna funktsiooniga. Õigeaegne diagnostika ja individuaalne ravi on võtmetähtsä, et tagada elukvaliteet ja minimeerida haigushoode.
Fokaalne epilepsia (ka fookusepilepsia või osaline epilepsia) on seisund, mida põhjustab ebanormaalne ja korduv elektriline aktiivsus (häiring) ühes piiratud ajupiirkonnas, mida nimetatakse epileptiliseks fookuseks või židiniks. See fookus võib tekkida ajukoe kahjustuse (näiteks armkude), arenguanomaalia, kasvaja või metaboolse häire tagajärjel. Kui elektriline aktiivsus jääb piirduma selle fookusega, nimetatakse seda lihtsaks fokaalseks hoodiks. Kui aktiivsus levib teistesse ajupiirkondadesse ja mõjutab teadvust, on tegemist kompleksse fokaalse hoodiga. Mõnikord võib fokaalne aktiivsus generaliseeruda, põhjustades tonilis-kloonilise hoodi, mis mõjutab kogu keha. Fokaalne epilepsia võib avalduda igas vanuses ja selle kulg on väga varieeruv.
- Motoorilised sümptomid: Kindla kehapiirkonna lihaste krambid, tuksed või jäikus (näiteks üks käsi või nägu).
- Tundelised või sensoorsed sümptomid: Tundetused, kihelmine, nägemishallutsinatsioonid (näiteks säravad tuled), kuulmushallutsinatsioonid, imelikud lõhnad või maitsed.
- Autonoomsed sümptomid: Kõhuvalu, iiveldus, läkastamine, kiirenenud pulss, higistamine või kahvatus.
- Psüühhilised sümptomid: Äkiline deja-vu tunne (tundmatu tunneb tuttavana), jamais-vu (tuttav tunneb võõrana), ärevus või hirm.
- Teadvuse muutus või udusus, patsient ei reageeri keskkonnale või teeb seda ebarahuldavalt.
- Automaatismid: Teadvuseta, korduvad liigutused nagu närimine, mülgastamine, kättemängimine või eesriiete kobamine.
- Kõne segadus või täielik vaikimine.
- Hoodi järgne segadus (postiktuaalne faas), mis võib kesta mitu minutit.
- Hoo algus on fokaalne (nagu kirjeldatud ülal), kuid seejärel levib elektriline aktiivsus kiiresti mõlemasse ajupoolkorda.
- See viib teadvusekaotusega tonilis-kloonilise hoodini (endine nimetus 'suur hood'), mida iseloomustavad keha jäikushood ja järgnev rütmiline lihaste kokkutõmblemine.
Fokaalne epilepsia tekib enamasti struktuurse, identifitseeritava ajukahjustuse tagajärjel. Levinumad põhjused ja riskitegurid hõlmavad:
- Aju struktuursed kahjustused: Ajupõletik (nt entsefaliit), insult (ajurabandus), traumaatiline ajukahjustus või ajuverejooks.
- Ajuarenguanomaaliad: Kaasasündinud arenguhäired, nagu kortikaalne düsplaasia.
- Ajukasvajad (nt astrrotsütoom, meningioom).
- Armkude (glios): Eelneva trauma, infektsiooni või kirurgia tagajärjel tekkinud armineline koed.
- Geneetilised faktorid: Mõned geneetilised sündroomid võivad soodustada epileptiliste fookuste tekket, kuigi see on vähem levinud kui generaliseeritud epilepsiate puhul.
- Muud põhjused: Ainevahetushaigused, raske hipoglükeemia, alkoholi või uimastite kasutamisest loobumine. Mõnel juhul ei leita selget põhjust (idiopaatiline fokaalne epilepsia).
Epilepsia diagnoosi kinnitamiseks ja tüübi täpsustamiseks kasutatakse mitmeid uuringumeetodeid.
- Põhjalik anamnees ja neuroloogiline läbivaatus: Arst kuulab üksikasjalikult patsiendi ja tunnistajate (kes on hoodi näinud) kirjeldusi hoodide olemuse, sageduse ja kestuse kohta.
- Elektroentsefalograafia (EEG): See on peamine funktsionaalne uuring, mis registreerib aju elektrilist aktiivsut. Fokaalse epilepsia puhul võib EEG näidata teravaid laineid või teisi anomaaliaid kindlas ajupiirkonnas. Mõnikord tehakse pikaajaline video-EEG jälgimine haiglas.
- Pilddiagnostika: Magneetresonantstomograafia (MRI) on kuldstandard struktuursete muutuste (nt armkude, kasvaja) tuvastamiseks ajus. Arvutitomograafia (KT) tehakse kiireks hindamiseks, näiteks pärast traumat.
- Funktsionaalne pilddiagnostika: PET (positronemisioontomograafia) või SPECT (üksikfootonemissioonarvutitomograafia) uuringuid saab kasutada ainevahetuse või verevalguse muutuste hindamiseks hoodi ajal/väljaspool hoodi, et täpsemalt lokaliseerida fookus.
- Neuropsühholoogiline test: Hindab mälu, tähelepanu ja teisi kognitiivseid funktsioone, et määrata kahjustunud ajupiirkondade mõju.
Ravi eesmärk on hoodide täielik kontroll ilma kõrvalmõjudeta. Ravistrateegia valik sõltub fookuse asukohast, põhjusest ja patsiendi individuaalsetest teguritest.
- Medikamentoosne ravi: Enamikul patsientidest on esmavalik ravimitega (antiepileptikumid) hoodide kontrollimine. Levinumad preparaadid fokaalse epilepsia puhul hõlmavad lamotrigiini, levetiratsetaami, karbamatsepiini või laksosamiidi. Arst valib ravimi ja annuse individuaalselt, võttes arvesse tõhusust ja kõrvaltoimeid.
- Kirurgiline ravi: Kaalutakse juhul, kui ravimid ei ole piisavalt tõhusad (farmakoresistentne epilepsia) ja fookus on täpselt lokaliseeritud ning eemaldamiseks ohutu. Eemaldatakse kahjustunud ajukoe osa (nt temporaallappektoomia).
- Stimulatsiooniteraapia: Kui kirurgia ei ole võimalik, võib kasutada vagusnärvi stimulatsiooni (VNS) või aju sügajstimulatsiooni (DBS), mis modulatsioonib aju aktiivsust ja vähendab hoodide sagedust.
- Dieetiteraapia: Ketogeenne dieet (kõrge rasvasisaldusega, väikse süsivesikusisaldusega) võib olla kasulik, eriti laste puhul.
- Elustiili korrigeerimine: Regulaarne une- ja elurütm, stressi vähendamine, alkoholi tarbimise piiramine ja hoodi vallandavate faktorite (nt vilkuv valgus) vältimine on olulised abimeetodid.
Arsti konsultatsioon on hädavajalik järgmistel juhtudel:
- Esimese hoodi või ataki korral: Igal juhul tuleb pöörduda arsti poole, et teha uuringud ja välistada muud tõsised seisundid (nt insult).
- Hoodide sageduse või iseloomu muutus: Kui hoodid muutuvad sagedasemaks, raskemaks või ilmuvad uut tüüpi sümptomid.
- Hood kestab üle 5 minuti või hoodide seeria (status epilepticus): See on erakorraline meditsiiniline olukord, mis nõuab kiiret kiirabi (helistage 112).
- Vigastuse saamine hoodi ajal (näiteks tugev löök pead).
- Kahtlus hoodide vallandavate tegurite osas (näiteks kindlad toidud, valgus).
- Ravimite kõrvaltoimed või ravimi mittetõhusus hoodide kontrollimisel.
- Raseduse plaanimine või raseduse ajal epilepsiaravimite kasutamine, et korrigeerida ravimit ja tagada nii ema kui lapse ohutus.
Pere- või eriarst suunab teid neuroloogi, kes on epilepsia diagnostika ja ravi spetsialist.