Esentsiaalne tremor
Kirjeldus
Esentsiaalne tremor on üks levinumaid liigutushäireid, mida iseloomustab rütmiline ja tahtmatu värin. See ei ole eluohtlik ega kahjusta otseselt teie tervist, kuid võib muuta igapäevaelu oluliselt keerulisemaks, mõjutades nii isiklikke kui ka sotsiaalseid tegevusi. Arusaamine selle seisundi olemusest on esimene samm tõhusa toimetuleku suunas.
Esentsiaalne tremor on pärilik või spontaanselt tekkinud neuroloogiline häire, mis põhjustab pikaajalist ja peaaegu pidevat värinat. Erinevalt Parkinsoni tõvest, mille puhul värin esineb tavaliselt puhkeolekus, tekib esentsiaalse tremori värin siis, kui kannatanu proovib teha midagi tegevust (näiteks hoida klaasi, kirjutada või näpuga näidata). See on nn tegevustremor. Häire keskendub kõige sagedamini kätele, kuid võib mõjutada ka pead (nikkumist), häält, lõuga, kere ja jäsemeid. Põhimõtteliselt on tegemist lihtsalt koordinatsioonihäirega, mis tuleneb aju osade (eelkõige väikeaju) ja närvisüsteemi vastastikmõju häirest. See ei ole seotud muude tõsiste neuroloogiliste haigustega, kuid võib aja jooksul halveneda.
- Rütmiline käte ja sõrmede värin, mis ilmneb tegevuse ajal (nt joomine, söömine, kirjutamine).
- Pea nikkumine edasi-tagasi või külg-küljele (justkui nõusoleku või eituse märgina).
- Võib esineda hääle värin, mis teeb kõne värisevaks või ebakindlaks.
- Värin võib mõjutada ka keelt, lõuga ja harvem jäsemeid.
- Värin on tavaliselt sümmeetriline, mõjutades mõlemat poolt keha ühtlaselt.
- Sümptomid võivad tugevneda emotsionaalse stressi, väsimuse või kofeiini tarbimise korral.
- Värin võib ajutiselt väheneda väikese alkoholi doosi korral, kuid see ei ole soovitatav ravimeetod ja võib põhjustada sõltuvust.
- Aja jooksul võib värin muutuda tugevamaks ja hõlmata rohkem kehaosi, kuid areng on aeglane.
Esentsiaalse tremori täpset põhjust ei tunta. Arvatakse, et häire põhineb aju osade – eelkõige väikeaju, talamuse ja ajutüve – normaaltoime häirel, mis põhjustab liigsete ja koordineerimata signaalide edastamist lihastesse. Geneetiline komponent on väga oluline: ligi pooled juhtumitest on pärilikud (autosoomne dominantne pärandumine). Kui ühel vanemal on esentsiaalne tremor, on lapsel 50% tõenäosus seda arendada. Mittedeterministlikud vormid võivad tekkida ilma selge perekonnalooleta. Riskiteguriteks on eakas vanus (kuigi võib alata ka nooruses) ja mõned keskkonnategurid, kuid nende täpne roll pole selge. Oluline on rõhutada, et see ei ole eluviisist tingitud häire ega ole põhjustatud mingist teisest haigusest.
Esentsiaalse tremori diagnoosimisel puudub üks kindel test. Diagnoos põhineb peamiselt põhjalikul arsti uuringul ja anamneesil (haigusloo kogumisel). Neurolog teeb detailse neuroloogilise läbivaatuse, hindab värina iseloomu, sagedust, amplituudi ja seda, millistes olukordades see ilmneb. Tähtis on välistada teised võimalikud põhjused, nagu Kilbi näärmete hüpertunktsioon, B-12-vitamiini puudus, ravimite kõrvalmõjud (nt mõned astmaravimid, antidepressantid) või teised neurodegeneratiivsed haigused nagu Parkinson. Selleks võidakse tellida verianalüüs ja kuvauuringuid (nagu aju magnetresonantstomograafia – MRI). Spetsiifilised testid, nagu elektromüograafia (EMG), võivad värinat kvantifitseerida ja aidata eristada seda muud tüüpi värinatest.
Esentsiaalset tremorit ei saa praegu täielikult ravida, kuid sümptomeid on võimalik tõhusalt kontrollida, et parandada elukvaliteeti. Ravistrateegia valik sõltub sümptomite tõsidusastmest. Kergematel juhtudel võib piisata elustiili kohandustest: stressi vähendamine, piisav uni, kofeiini ja ergutavate ainete piiramine. Kui värin segab igapäevaelu, on esmaseks ravimeetodiks medikamentoosne ravi. Levinumad ravimid on beetablokerdid (nagu propranolol) ja antikonvulsandid (nagu primidoon). Need võivad värinat märkimisväärselt vähendada, kuid võivad kaasa tuua kõrvaltoimeid (nagu väsimus, pearinglus). Raskeimatel ja ravimitele vastupidamatel juhtudel kaalutakse kirurgilist sekkumist. Sügajast stimulatsioon (DBS) on efektiivne meetod, mille puhul aju sügavusse osasse (talamusesse) paigaldatakse elektrood, mis annab reguleeritavaid elektrilisi impulsse, et vähendada värinat. Teine võimalus on fookusega ultraheliravi (FUS) või stereotaktiline radiaalkirurgia.
Soovitan konsultatsiooni neuroloogiga, kui teil esineb püsivat, tahtmatut värinat, mis: segab teie igapäevaseid toiminguid (nt riietumist, söömist, joomist, töötamist arvutis); põhjustab olulist ebamugavust või häbi sotsiaalsetes olukordades; halveneb aja jooksul. Olge eriti tähelepanelik ja pöörduge arsti poole VÄLJA, kui värin: ilmneb järsult või muutub väga kiiresti tugevamaks; on seotud muu sümptomaatikaga nagu jäikus, aeglus, kõnnakuprobleemid või kognitiivne halvenemine (see võib viidata Parkinsonile või muule häirele); algab pärast uue ravimi võtmist. Ärge oodake, kuni värin muutub ülejõu käivaks. Varajane hindamine võimaldab täpset diagnoosi ja sobiva toetus- ning raviplaani koostamist.