Dermoidkist

Dermoidkist (ka küberneetiline teratoom) on healoomuline, aeglaselt kasvav tsüst, mis kuulub teratoomide rühma. See tekib looteea arengu käigus, kui erinevad rakud 'eksivad' ja jäävad teistesse kudedesse kinni. Tsüst on ümbritsetud kapsliga ja sisaldab täiesti küpsenud, tavalisele nahale sarnanevat koekatted – nagu näiteks naha- või juuksekuulmeid, hamba- või luukude ja isegi higi- või õlignäärmeid. Selline sisu annabki sellele nime. Enamasti tekivad dermoidkistid noortel naistel munasarjades, kuid võivad esineda ka näo piirkonnas, seljaajus või rindkeres. Kuigi need on healoomulised, võib nende suurenemine põhjustada naabruses asuvate elundite survekahjustusi.

Dermoidkisti peamiseks põhjuseks on lootearengu häire. Looteperioodil eraldub osa rakke, mis on mõeldud nahaks, juusteks või hammasteks, ja need 'eksivad', jäädes teistesse kudedesse (näiteks munasarjadesse) kinni. Need rakud jätkavad oma loomulikku arengut, moodustades tsüsti, mis sisaldab küpset kuded. See on kaasasündinud anomaalia, mitte haigus, mis 'pääseb' üle. Põhjuste kohta täpset teadmist ei ole. Suuremat riski kandvaid tegureid pole selgelt tuvastatud, kuid seisukoht on mõnes peres sagedasem. Dermoidkistid esinevad peamiselt viljaka eas naistel (20-40 aastat), kuid võivad esineda ka imikutel ja lastel.

Dermoidkisti diagnoosimisel lähtutakse anamneesist, füüsilisest uuringust ja kujutlusdiagnostikast. Enamasti avastatakse see juhuslikult günekoloogilisel kontrollil või teise põhjuse tõttu tehtud uuringutel. Põhilised diagnostilised meetodid on:

• Ultraheliuuring (ultrahel): See on esmaliigne ja ohutu meetod, eriti kõhu- või vaagna piirkonnas. Ultrahel võimaldab hinnata tsüsti suurust, kuju, sisu (näiteks näha juukse- või rasvkoesi) ja asukohta.
• Magnetresonantstomograafia (MRT) või Arvutitomograafia (KT): Neid kasutatakse täpsemaks hindamiseks, eriti kui tsüst asub keerulisemas kohas (näiteks peas või seljaajus) või kui on kahtlus healoomulisuse muutumises pahaloomuliseks (mis on dermoidkistide puhul äärmiselt haruldane).
• Veretööd: Tumormarkerite (näiteks CA-125) tase võib olla mõningalt tõstunud, kuid see pole spetsiifiline dermoidkisti jaoks ja peamiselt kasutatakse seda teiste haiguste välistamiseks.

Lõplikku diagnoosi kinnitab tavaliselt tsüsti kirurgiline eemaldamine ja selle histoloogiline uuring (koeuuring).

Dermoidkisti põhiline ja ainus tõhus ravi on selle kirurgiline eemaldamine (tsüstektoomia). Ravivalik sõltub tsüsti suurusest, asukohast, sümptomitest ja patsiendi vanusest ning soovist tulevikus lapsi saada.

• Laparoskoopiline operatsioon: Väikeste ja tüsistusteta tsüstide puhul on see eelistatud meetod. Tehakse väikesed sisselõiked, mille kaudu eemaldatakse tsüst, püüdes säilitada tervet munasarjakude. See meetod tagab kiirema paranemise ja väiksemad armid.
• Avatud operatsioon (laparotoomia): Kasutatakse suurte tsüstide, kahtluse korral pahaloomulisuse suhtes või keeruliste tüsistuste (nt rebendimine) puhul.
• Järelvalve: Väga väikeste ja sümptomiteta tsüstide puhul võib arst soovitada vaid regulaarset jälgimist ultraheliuuringutega ('ootav taktika'), eriti kui patsient on noor või rase. Siiski tuleb meeles pidada, et dermoidkist ise ravimitega või iseeneslikult ei kao.

Operatsiooni eesmärk on tsüsti täielik eemaldamine koos kapsliga, et vältida uuesti teket. Tavaliselt on prognoos väga hea ja täielik tervistumine.

Kindlasti peaksite konsulteerima arstiga (esmalt perearsti või naistearstiga), kui:

• Tunnete kõhus uut, püsivat valu või raskust.
• Märkate kõhu suurenemist ilma selge põhjuseta.
• Teil on äkiline ja tugev kõhvalu, mis võib olla ka iivelduse ja palavikuga kaasas – see võib viidata tsüsti keerdumisele või rebendimisele, mis on kirurgiline erakorraline seisund.
• Teil on menstruaaltsükli häired (väga tugev või puuduv veritsus).
• Leiate enda kehal (näiteks näol) uue, kiiresti kasvava või muutuva moodustise.

Kui dermoidkist on teile juba diagnoositud ja te jälgite 'ootava taktika' režiimis, järgige kindlasti arsti määratud kontroll-uuringute graafikut. Ärge jätke neid vahele.