Bipolaarne afektiivne häire
Kirjeldus
Bipolaarne afektiivne häire on tõsine psüühikahäire, mida iseloomustavad äärmuslikud ja korduvad meeleolumuutused – depressiooni perioodid vahelduvad maniakaalsete või hüpomaniakaalsete episoodidega. See häire võib oluliselt mõjutada inimese igapäevaelu, suhteid ja töövõimet, kuid õige diagnostika ja raviga on võimalik saavutada stabiilne elukvaliteet.
Bipolaarne afektiivne häire (varasemas terminoloogias ka maniak-depressiivne psühhoos) on krooniline ajufunktsioonide häire, mis seob endas kesknärvisüsteemi keemiliste protsesside, ajusignaalide edastamise ja geenide koosmõju. See ei ole lihtsalt "meeleoluhüppeid", vaid bioloogiliselt põhinev seisund, mis mõjutab ajus toimuvaid ainevahetusprotsesse. Häire puhul rikutakse tunnete, energia taseme ja tegevusvõime reguleerimist, põhjustades episoode, mis kestavad nädalaid või kuud. Peamisteks haigusvormideks on Bipolaarse häire tüüp I (maniak-depressiivne), tüüp II (depressiivne-hüpomaniak) ja tsüklo-tüümia. Häire mõjutab mitmeid ajupiirkondi, sealhulgas ajukoori ja sügavaaju struktuure, mis vastutavad meeleolu ja motivatsiooni eest.
- Ebatavaline elevil meeleolu, ärritus või ärrituvus
- Liigne enesekindlus, suurenenud enesehinnang
- Vähenenud vajadus une järele ilma väsimustunneteta
- Kiire ja järjepidev kõne, rääkimine üle teiste
- Mõtteid hüppab kiiresti ühest teemast teise (mõttejooks)
- Hoolimatus otsuste tegemisel (suured rahalised kaotused, riskantne seksuaalkäitumine)
- Suurenenud sihikindlus eesmärkide suunas (nt uute projektide algatamine)
- Püsiv ja sügav kurbus, lootusetus
- Selge huvi ja rõõmu kaotus peaaegu kõigi tegevuste vastu
- Oluline energia kaotus ja pidev väsimus
- Unehäired (unetus või üleliigne unetus)
- Isetunne süü või mõttetus
- Konkretsus ja otsustusvõime raskused
- Sagedased surma või enesetapu mõtted
Bipolaarse häire täpne põhjus pole teada, kuid see on tingitud komplekssest geneetiliste ja keskkonnaliste tegurite koosmõjust. Geneetiline kalduvus on selge riskitegur – lähedastel sugulastel on suurem haigestumise tõenäosus. Olulist rolli mängivad aju keemiliste tasakaalude, eriti neurotransmitterite (nt serotoniin, dopamiin, noradrenaliin) häired. Keskkonnalisteks käivitajateks võivad olla: pidev stress või traumad, unehäired, mõned kehalised haigused ja alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine. Häire avaldub tavaliselt noorukieas või varases täiskasvanueas (15-25 eluaastat).
Bipolaarse afektiivse häire diagnoosimine põhineb põhjalikul kliinilisel hindamisel, kuna spetsialiseeritud veretest või pildidiagnostikat selle jaoks ei ole. Psühhiaater viib läbi detailse patsiendi anamneesi ja sümptomite hindamise vestluse, keskendudes meeleoluepisoodide mustritele, kestusele ja mõjule igapäevaelule. Kasutatakse standardiseeritud diagnostilisi kriteeriume (nt DSM-5). Oluline on eristada seda unipolaarsest depressioonist, šisofreeniast või mõjust ainekuritarvitamisele. Võidakse teha ka füüsilisi ja vereanalüüse, et välistada teisi terviseprobleeme (nt kilpnäärme talitlushäired), mis võivad põhjustada sarnaseid sümptomeid.
Bipolaarse häire ravi on enamasti eluaegne ja koosneb teraapia kombinatsioonist, mille eesmärk on episoodide leevendamine, uute ägeduste vältimine ja pikaajaline stabiilsus. Põhilised ravivõtted on: 1) Farmakoterapia – meeleolustabilisaatorid (nt leetium, valproaat), atüüpsed antipsühhootikumid, antidepressandid (manikaprotsessi ennetamiseks koos stabilisaatoriga). 2) Psühhoterapia – kognitiiv-käitumuslik teraapia aitab tunda ära ja hallata sümptomeid, parandada stressitaluvust ja suhteid; pereteraapia kaasab lähedasi. 3) Elustiili reguleerimine – regulaarne päevakava, tervislik uni, väldi alkoholi ja psühhoaktiivseid aineid, regulaarne füüsiline tegevus ja stressijuhtimine. Raskematel juhtudel võidakse kasutada elektšokteraapiat (ECT).
Arstiabi tuleks otsida kohe, kui Teil või Teie lähedasel ilmnevad järgmised murettekitavad märgid: Enesetapu või enda vigastamise mõtted või katsed (see on eluohtlik erakorraline olukord, mis nõuab kohest sekkumist). Perioodid, mil tunnete end pidevalt ja ebatavaliselt elevil, ärrituv või käitute hoolimatult, mis segab teie võimet töötada või suhelda. Sügav depressioon, mis ei lõpe ja muutub üha raskemaks. Meeledelirium või psühhootilised sümptomid (näiteks nägemushallutsinatsioonid või luulud) mania või raskema depressiooni käigus. Kui Teil on juba diagnoositud bipolaarne häire ja Teie ravim ei toimi või ilmnevad tugevad kõrvalmõjud. Varane sekkumine aitab vältida tüsistusi ja parandab pikaajalist prognoosi.