Enesekahjustamine
Kirjeldus
Enesekahjustamine on teadlik käitumine, kus isik tekitab endale füüsilist valu või vigastusi, et toime tulla sügavate emotsionaalsete piinade, stressi või vihaega. See ei ole tavaliselt enesetapu katse, vaid viis reguleerida või väljendada talumatut tunnet.
Enesekahjustamine on kompleksne emotsionaalse piina väljendusviis. Inimene võib lõigata, põletada, kriimustada ennast või teha muid vigastusi, et leevendada sügavaid negatiivseid tundeid nagu tühjus, meeleheitlus, viha või enda suhtes viha. See võib olla viis füüsilise valu kaudu kontrollida emotsionaalset valu, karistada ennast või murda tunnete "tuimust". See on tihti saladus ja kaasneb suure häbi ning süütundega.
- Stress ja ülekoormus
- Trauma või kuritarvitamise kogemus
- Meeleheite- ja lootusetustunne
- Ärevus- või depressioonihäire
- Psühhootilised seisundid
- Väljakutsuva olukorra tundeline ülekoormatus
- Madal enesehinnang ja eneseviha
- Väljendusviis emotsioonidele, mida on raske sõnadega väljendada
- Viis emotsionaalse valu "muutmiseks" füüsiliseks, mida tundub kergem taluda
- Katse saada kontrolli tunnet üle olukorra või keha
- Reaktsioon tunnetele nagu emotsionaalne "tuimus" või dissotsiatsioon
- Karistamise viis enda või oma tegude eest
Enesekahjustamine nõuab professionaalset psüühilise tervise abi. Kui sa või su lähedane kogeb seda, on esimesed sammud: 1) Räägi usaldusväärsele inimesele (pereliige, sõber, koolinõustaja). 2) Otsi psühholoogi või psühhiaatri abi – see on kõige olulisem samm. 3) Enneabi strateegiad: proovi lükata kahjustamist edasi (nt 10 minutit), kasuta alternatiive nagu jääkuubiku hoidmine käes, joonistamine kehale punase pliiatsiga, intensiivne kehaline treening või lõhkev muusika kuulamine. 4) Tuvasta käivitajad ja loo ohutum keskkond (eemalda teravad esemed). 5) Pea meeles, et abi saamine ei ole nõrkus märk, vaid julguse tegu.
- Sügavad või laiad lõiked, mis veritsevad tugevalt ja ei peatu survet rakendades
- Põletushaavad, mis on laiad või põhjustavad tugevat valu ja punetust
- Kahtlus mürgistussümptomite korral (nt sissehingatud/võetud ained)
- Teadvuse kaotus või segasus
- Selged või kirjalikud enesetapu mõtted või kavatsused
- Tugev meeleheide ja sõnumid, et "kõigel on lõpp"
- Plaanitud ettevalmistused (nt asjade andmine ära, hüvastijätt)
- Enesekahjustamine muutub sagedasemaks või tõsisemaks
- Isiku täielik sotsiaalne tagasitõmbumus ja suhtlemise keeldumine