Lisa kliinik

Liitium

Kvantitatiivne · mmol/L

Normaalsed väärtused

Liitiumi normid
Üldine
Liitiumi terapeutiline vahemik (raviefekti saavutamiseks) on tavaliselt 0,6–1,2 mmol/L akuutse faasi ravis ja 0,4–0,8 mmol/L pikemaajalisel hooldusraval. Tasemed üle 1,5 mmol/L võivad olla toksilised.
Mehed
Normid on samad meestel ja naistel, kuid võivad olla individuaalsed sõltuvalt vanusest, neerude funktsioonist ja ravimite koosmõjust.
Naised
Naistel võib hormonaalsed muutused (nt menstrueerimistsükkel, rasedus) mõjutada liitiumi taset. Raseduse ajal on vaja eriti hoolikat jälgimist.

Näitaja kohta

Liitiumi veretest on laboratoorse uuring, mis määrab liitiumi kontsentratsiooni veres. Liitiumi kasutatakse peamiselt bipolaarse häire ravis, kus selle taseme regulaarne kontroll on vajalik efektiivsuse ja ohutuse tagamiseks. Test aitab tagada, et liitiumi tase jääb terapeutilisse vahemikku, vältimaks nii ebapiisavat ravimitoimet kui ka mürgistust.

Funktsioon
  • Liitium on keemiline element (sümbol Li), mida kasutatakse psühhiaatrilise ravimina.
  • See stabiliseerib tundeid ja aitab ennetada mania- ja depressiooniefoorte bipolaarse häire korral.
  • Liitium mõjub kesknärvisüsteemile, moduleerides neurotransmitterite tegevust ja signaaleedastust.
Päritolu
  • Liitium on looduslikult esinev leelisemetall.
  • Ravimina kasutatakse seda tavaliselt liitiumkarbonaadi või liitiumtsitraadi vormis.
  • Kehas ei toimu liitiumi looduslikku tootmist, see tuleb välisest allikast ravimite kaudu.
Protseduur
  • Veri võetakse tavaliselt käevärest veenist.
  • Enamasti on vaja veri võtta just siis, kui liitiumi tase on kõige madalam – tavaliselt hommikul, 12 tundi pärast viimast annust (nn 'trough' tase).
  • Proov saadetakse analüüsiks laboratooriumi, kus kasutatakse spetsiaalseid meetodeid, näiteks aatomabsorptsiooni spektromeetriat või ioonivalikulisi elektroode.
Ravimi manustamine
  • Liiga kõrge liitiumi annus.
  • Liitiumi ja teiste ravimite koosmõju (nt diureetikud, nsaid-id, ace inhibiitorid), mis vähendavad liitiumi eritumist.
Kehafüsioloogilised tegurid
  • Dehüdratsioon (vedelikupuudus).
  • Neerude funktsiooni halvenemine.
  • Naatriumivaegus toidus.
Mürgistuse sümptomid
  • Kerge mürgistus: väsimus, lihasenõrkus, treemor, suukuse.
  • Raske mürgistus: segadus, krambid, südame rütmihäired, teadvuse kaotus.
Ravimi manustamine
  • Liiga madal annus või ravimi võtmata jätmine.
  • Liigne vedeliku tarbimine (vee mürgistus), mis lahjendab liitiumi taset veres.
Kehafüsioloogilised tegurid
  • Kiireneva neerufunktsiooni tõttu suurenenud liitiumi eritumine.
  • Naatriumi liigtarbimine.
Tagajärjed
  • Bipolaarse häire sümptomite tagasipöördumine (mania või depressioon).
  • Raviebaefektiivsus.
Tervisekontroll ja ravi jälgimine
  • Bipolaarse häire diagnoosimisel ja ravi algatamisel.
  • Regulaarne kontroll hooldusravi ajal (sageli iga 3-6 kuu järel).
  • Annuse reguleerimisel või ravimite vahetusel.
  • Mürgistuskahtlusel (näiteks sümptomite ilmnemisel).
Spetsialistid
  • Psühhiaater (psühhiaater) – peamine spetsialist, kes määrab ja reguleerib liitiumravi.
  • Perearst (perearst) – võib osaleda regulaarses jälgimises ja veriprobeerimises.
  • Nefroloog (nefroloog) – konsulteeritakse neerufunktsiooni probleemide korral.

Seotud uuringud

Liitium seerumis
confirmatory
Ravimiseire
complementary
Digoksiin
complementary

Seotud haigused

Bipolaarne afektiivne häire 90% Bipolaarne häire I tüüp 85% II tüüpi bipolaarne häire 80%

Otsi näitajat