Anaplasmosis (Granülotsütootiline anaplasmosis)

Anaplasmosis on infektsioon, mida põhjustab bakter *Anaplasma phagocytophilum*. See mikroorganism tungib ja paljuneb inimeste ning loomade granülotsüütides – valgetes verelibledes, mis on olulised immuunsüsteemi töös. Bakteri elutsükli tõttu rakud hävavad, mis kutsub esile organismi põletikulise vastuse. Haigus kantakse peamiselt kinnitunud ja nakatunud puugi sülje kaudu vereimemise ajal. See on üks mitmest puugikantavast haigusest, mis võib esineda koos teiste infektsioonidega (nt Borrelioos), mis raskendab mõnikord diagnoosimist.

Põhiline põhjus on nakatumine bakteriga *Anaplasma phagocytophilum*. Peamine levikutee on nakatunud puugi (eelkõige liik *Ixodes ricinus* ja *Ixodes persulcatus*) hammustus. Bakter kantakse üle puugi sülje kaudu, kuid nakatumine ei toimu kohe – see võtab tavaliselt mitu tundi kuni üle päeva pärast puugi kinnitumist.

Peamised riskitegurid:

• Viibimine või töötamine puukide levikualadel (metsad, rohumaad, põõsastik).
• Tegevused vabas looduses kevadest sügiseni (puukide aktiivsusperiood).
• Koduloomad (eriti koerad ja hobused), kes võivad tuua puuke lähemale.
• Eelnev immuunsüsteemi nõrgestus või kroonilised haigused.
• Puugihaiguse borrelioosi kaasnakatumine, mis võib sümptomeid raskendada.

Anaplasmosise diagnoosimine põhineb kliinilistel sümptomitel, epidemioloogilisel anamneesil (puugihammustus või viibimine riskipiirkonnas) ja spetsiifilistel laboratoorsetel testidel.

Peamised diagnostilised meetodid:

1. Vereloomakute morfoloogiline uuring (verepilt): Võib näidata trombotsütopeeniat (vähenenud trombotsüütide arv) ja leukopeeniat (vähenenud valgeliblede arv). Granülotsüütides võib mikroskoobi all näha iseloomulikke morulaid – bakterite kogumeid.

2. Seroloogilised testid (ELISA, IFA): Tuvastavad organismis tekkinud antikehi. Positiivne tulemus nakatumise kinnitamiseks, kuid antikehad tekivad hiljem, mistõttu varajases staadiumis võib tulemus olla negatiivne.

3. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): See on kõige täpsem meetod varajaseks diagnoosiks. See tuvastab otse bakterite DNA-d verest või tserebrospinaalsest vedelikust.

4. Bakterikultuur: On võimalik, kuid seda tehakse spetsiaalsetes laborites ja see võtab aega.

Anaplasmosisi põhiraviks on antibiootikumid. Õigeaegne ravi alustamine on väga oluline tüsistuste vältimiseks.

Ravimeetodid:

• Esmane ravim: Doksütsükliin on valikravim nii täiskasvanutele kui lastele (ka alla 8-aastastele raskete juhtumite korral). Tavaline kürs on 7-14 päeva.
• Alternatiivsed ravimid (nt doksütsükliini talumatus korral): Rifampitsiin.
• Sümptomaatiline ravi: palavikuvastased ravimid (nt paratsetamol), piisav vedelik, puhkus.

Olulised märkused ravile:

• Antibiootikumi tuleks alustada kohe pärast kliinilist kahtlust, ilma ootamata kõiki laboritulemusi.
• Krooniliste vormide korral võib ravi olla pikemaajaline.
• Paralleelselt borrelioosiga põdemise korral on doksütsükliin tõhus mõlema infektsiooni vastu.
• Raskete juhtumite puhul võib olla vaja haiglaravi ja toetavat ravi (nt vedelikuterapia).

Pöörduge arsti poole VÕIMALIKULT VARA, kui pärast puugihammustust või viibimist looduses tekivad järgmised märgid:

KIIRELOOMULISED märguanumärgid ("punased lipud"):

• Äge, kõrge palavik (üle 39°C).
• Tugev peavalu, mis ei leevene tavaliste valuvaigistitega.
• Segadus, uimasus või teadvuse muutused.
• Väga tugevad lihasvalud.
• Raskused hingamisel või rindkerevalu.
• Pikaajaline (üle 1-2 päeva) iiveldus ja oksendamine, mis põhjustab vedelikupuudust.

Üldine soovitus: Kui teate, et teid on hammustanud puuk, jälgige 2-4 nädalat järgi oma terviseseisundit. Isegi kui puuk eemaldati kiiresti, ei välista see nakatumise võimalust. Kui tekib mõni ülalmainitud sümptom, ärge oodake – konsulteerige perearsti või infektsionistiga. Võtke puuk võimalusel kaasa (klaasist anumas), see võib aidata diagnoosimisel.