Allergiline riniit
Kirjeldus
Allergiline riniit on levinud krooniline allergiline haigus, mis mõjutab nina limaskesta. See põhjustab pidevaid või hooajalisi simptomeid, mis võivad oluliselt kahandada elukvaliteeti, segades une, töövõime ja igapäevase tegevuse. Õigeaegne tuvastamine ja tõhus kontroll on võtmetähtsusega sümptomite leevendamisel ning astma või kroonilise sinusitiidi tekke vältimisel.
Allergiline riniit on immunoloogiline reaktsioon, mida iseloomustab nina limaskesta põletik, mis tekib kokkupuutel allergeni (nt õietolmu, kodutoitu või loomaliha) sissehingamise teel. Haigus põhineb IgE-vahendatud ülitundlikkusel: organism tunneb ohku ja toodab antikehi, mis aktiveerivad mastotsüüte, vabastades põletikulisi vahendajaid nagu histamiin. See põhjustab kiiret limaskesta turse, eritiste suurenemist, sügelust ja aevastamist. Allergiline riniit võib olla hooajaline (enamasti seotud õietolmuga) või aastaringne (põhjustatud siseruumi allergenitest nagu tolmulestad või lemmikloomad). Krooniline põletik võib viia limaskesta hüperplaasiani ja isegi ninapolüüpide tekkeni.
- Sagedane ja röökav aevastamine
- Rohke vedel või veidi läbipaistev ninasarv
- Nina umbus ja hingamisraskused läbi nina
- Tugev sügelus ninas
- 'Allergiline tervitus' – nina hõõrumine peopesaga ülespoole
- Silmade sügelus, punetus ja paistetus
- Rohkete pisarate voolamine (lakrimatsioon)
- Tundlikkus valgusele
- Tumedad varjud või turse silmade all ('allergilised rõngad')
- Kurgusügelus, köha või kurgu kratsimise tunne
- Väsimus, peavalu ja kontsentratsiooniraskused
- Lõhnataju halvenemine
- Kõrva- ja kuulmekäigude sügelus
- Une häired unetusega öösiti
Peamiseks põhjuseks on allergiline reaktsioon keskkonnas leiduvatele allergenitele. Levinumad allergendid on õietolm (puud, rohi, umbrohud), kodutoit (tolmulestad ja nende väljaheited), lemmikloomade karvad/nahk ja hallituse seenespoorid. Rikasteks teguriteks loetakse perekonnalist kalduvust allergiatele (atopia), isiklikku ajalugu atopilisest dermatiidist või lastel esinevast toiduallergiast. Keskkonnategurid, nagu õhusaaste, passiivne suitsutamine või varajane kokkupuude mikroobidega (hügieenihüpotees), võivad kaasa aidata haiguse arengule. Mõnedel juhtudel võivad sümptomeid esile kutsuda ka mitteallergilised ärritajad nagu tugevad lõhnad, suits või temperatuuri muutused.
Diagnoos põhineb põhjalikul anamneesil ja füüsilisel uuringul. Arst küsib sümptomite mustri, hooajalisuse ja võimalike käivitajate kohta. Allergiliste nahatestide (prik-test) abil tuvastatakse täpsed allergendid; neid tehakse tavaliselt küünlavarrele ja tulemused saadakse 15-20 minutiga. Vereanalüüsidel mõõdetakse spetsiifilisi IgE antikehi erinevate allergeni suhtes, mis on eriti kasulik, kui nahatestid ei sobi (nt tõsise nahahaiguse või ravimite tõttu). Vajadusel tehakse ninatsavatskoopia, et visuaalselt hinnata limaskesta seisundit, välistada anatoomilisi häireid, polüüpe või kroonilist sinusitiiti. Provokatsioonitestid ninas või silmades kasutatakse harva, peamiselt uurimistöös või ebaselgetel juhtudel.
Ravi eesmärk on sümptomite kontroll, põletiku vähendamine ja elukvaliteedi parandamine. Esimene samm on allergenite vältimine: kasuta õhupuhureid HEPA-filtritega, pesa voodipesu kõrgel temperatuuril, hoia aknad suletud õietolmuhooajal ning piira lemmikloomade ligipääsu magamistuppa. Ravimravi hõlmab teise põlvkonna mitte-uimastavaid antihistamiine (nt loratadiin, cetiriziin) süsteseisundi leevendamiseks. Kortikosterooidide ninaspreidid (nt mometasoon, flutikasoon) on kõige tõhusam pikaajaline ravivorm, mis suunatult vähendab põletikku. Dekongestandid (ninatiisikud) võivad lühiajaliselt leevendada umbusust, kuid nende pikemaajaline kasutamine võib põhjustada sõltuvust ja retsessiooni. Leukotrieenide retseptorite antagonistid (nt montelukast) on kasulikud, eriti kui kaasneb astma. Allergeenraviküüdid (immunoterapia) on ainus meetod, mis muudab põhilist immuunvastust ja võib viia pikaajalise remissioonini; need antakse kas nahaaluste süstidena või sublinguaalsete tabletidena 3-5 aasta jooksul.
Pöördu perearsti või allergoloogi poole, kui sümptomid esinevad rohkem kui mõni päev nädalas ja segavad igapäevaelu (töö, õppimine, uni) või kui iseostetud ravimid ei anna piisavat leevendust. Erakorralist meditsiinilist abi tuleks otsida kohe, kui ilmnevad märgid anafülaksia ohuks: rasked hingamisraskused, vuristav hingamine, keele või kurgu turse, äkiline nõrkus või teadvusehäired. Laste puhul on oluline varajane sekkumine, sest pidev ninatumm ja suu läbi hingamine võivad mõjutada näo arengut, hammaste kasvu ja kooliedukust. Samuti tuleks konsulteerida, kui lisanduvad korduvad kõrvapõletikud, astma sümptomid või krooniline köha, mis võivad viidata tüsistustele.