Viirusne keratiit (Keratitis viralis)

Viirusne keratiit on sarvkesta põletik, mida põhjustavad viirused. Sarvkesta on silma eesmine läbipaistev kile, mis toimib objektiivina, keskendades valguse kiiri. Kui viirus ründab ja kahjustab sarvkesta kude, algab põletikuline reaktsioon. Kõige tavalisem põhjustaja on herpes simplex viirus (HSV), mis põhjustab nii esmast kui ka korduvat keratiiti. Teine levinud põhjustaja on herpes zoster viirus (tutik). Põletik võib kahjustada sarvkesta pinnakihist (epiteeliaalne keratiit) või sügavamaid kihte (strooma keratiit), millest viimane on raskem ja suurema tüsistuste riskiga.

Põhiline põhjustaja on viiruslik nakatumine.

Peamised viirused:

• Herpes simplex viirus tüüp 1 (HSV-1): Tavalisem, põhjustab huulte ja näo herpesviirust, kuid võib nakatumise kaudu kanduda silma. Enamikul inimestest on see viirus organismis "uinunud" olekus.
• Herpes zoster viirus (VZV): Põhjustab tuletõbe ja võib tekitada silmast mõjutavat herpes zoster ophthalmicus't, mille käigus võib tekkida ka keratiit.

Riskitegurid:

• Endine herpesviirusega nakatumine (suu- või suguelundite herpes).
• Nõrgenenud immuunsüsteem (stress, teised haigused, immunosupressandid).
• Silmade vigastus või eelnev silmaoperatsioon, mis võib viirust aktiveerida.
• Otsene kokkupuude kellegi herpesviirusesse aktiivse haigusega.
• Kandmata kaitsvaid prille keemiliste aurude või füüsiliste vigastuste vältimiseks.

Silmaarst teeb diagnoosi anamneesi (sümptomite ajalugu), põhjaliku silmaverevaatluse ja spetsiaalsete testimiste alusel.

1. Silmaverevaatlus lambiga (biomikroskoopia): See on peamine meetod. Arst kasutab spetsiaalset mikroskoobi (pilukilbi), et suurendatult uurida sarvkesta seisu. Ta otsib iseloomulikke märke: haavandeid, uduläiget, veresoonte kasvu sarvkestale või 'puuokste' mustrit.

2. Fluorestseiinproov: Sarvkesta pinnale tilgutakse spetsiaalset kollast värvi (fluorestseiin). Kahjustatud piirkonnad värvuvad roheliselt sinise valguse all, mis võimaldab selgelt näha haavandi kuju ja ulatust.

3. Sarvkesta tundlikkuse test (aesthesiomeetria): Mõõdetakse, kui tundlik on sarvkesta puutejärgne refleks, mis viirusse nakatumisel võib olla vähenenud.

4. Viiruslik kultuur või PCR-test: Harvemini, eriti raskel või korduval juhul, võib võtta sarvkesta pinnakihist proovi, et laboris täpselt tuvastada viiruse tüüp. See aitab valida kõige tõhusamat ravimit.

Ravi eesmärk on peatada viiruse paljunemine, leevendada põletikku, kiirendada paranemist ja vältida tüsistusi nagu sarvkesta armistumine.

1. Viirusevastane (antiviirusne) ravi:

• Silmatilgad või salvid: Näiteks atsükloviir, gantsükloviir või triflüüriidiini sisaldavad preparaadid. Neid rakendatakse sageli (nt 5 kuni 8 korda päevas) sõltuvalt raskusastmest.
• Tabletid (oraalne ravi): Raskemate juhtude, eriti sügava keratiidi (strooma keratiit) või nõrgenenud immuunsusega patsientide puhul võib arst välja kirjutada viirusevastaseid tablete (nt aatsükloviir, valatsükloviir).

2. Põletikuvastane ravi:

• Steroidsed (kortikosteroidid) silmatilgad: Neid kasutatakse ettevaatlikult sügava põletiku leevendamiseks, et vältida sarvkesta jäävalist uduläiget. Kuna steroidid võivad viirust aktiveerida, kasutatakse neid ALATI koos viirusevastaste preparaatidega ja rangelt arsti järelevalve all.

3. Toetav ravi:

• Niisutavad silmatilgad ilma konservantideta kuivuse leevendamiseks.
• Valuvaigistid vajadusel.
• Silmakatt (patsiendil): Mõnel juhul soovitatakse kanda silmakatti, et kaitsta silma ja kiirendada paranemist, kuid seda ei kasutata alati, sest see võib soodustada soodsamat keskkonda viirusele.

4. Kirurgiline ravi:

Väga harvadel juhtudel, kui on tekkinud sügav sarvkesta arm või haavand läheb läbi (perforatsioon), võib olla vajalik sarvkesta siirdamine (keratoplastika) nägemise taastamiseks.

Silmavalud ja nägemishäired ei ole kunagi tühised sümptomid. Pöörduge silmaarsti poole KOHE, kui teil esineb:

• Äkiline või tugev silmvalu.
• Silma punetuse ja eritisega kaasnev nägemise järsk halvenemine või hägustumine.
• Valgustundlikkus, mis takib normaalset tegevust.
• Tunne, nagu oleks silmas liivateri või muu võõrkeha, mis ei kao pärast loputamist.
• Kui teil on herpesviiruse haigus (näiteks külmavalgud) ja tekivad ülalkirjeldatud silmasümptomid.

ERITI OLULINE on kiire konsultatsioon, kui teil on kunagi olnud silma herpesviirusse nakatumine – korduv nakatumine võib algada ainult kergeste sümptomiteta, kuid kiire sekkumine võib ära hoida raskemaid kahjustusi.