Viirusne entsefaliit
Kirjeldus
Viirusne entsefaliit on suhteliselt haruldane, kuid potentsiaalselt eluohtlik seisund, mille puhul viirus põhjustab ajukoe ja -kestade põletikku. See võib põhjustada kiiresti arenevaid neuroloogilisi sümptomeid ja jätta püsivaid kahjustusi, mistõttu on äärmiselt oluline kiire meditsiiniline sekkumine.
Viirusne entsefaliit on aju kõvade kestete (peamiselt ajukelmete) ja vahel ka sügavama ajukoega põletik, mida põhjustab viirusnakkus. Põletikureaktsioon viiruse vastu võib ajukudes põhjustada turseid, verejookse ja koekahjustust, mis omakorda häirib närvirakke ja nende ühenduste talitlust. See toob kaasa laia valiku neuroloogilisi sümptomeid, alates peavalust ja segasust kuni krampide ja teadvusekaotuseni. Enamikul juhtudel põhjustab entsefaliiti levinud viirused nagu herpes-simplex, puukentsefaliidi viirus või veetoorud nagu käsikäpp-tõbi, kuid mõnikord võib see olla üldlevinud viirusnakkuse (nt mumps, leetrid) tüsistus.
- Kõrge palavik ja külmavärinad
- Tugev peavalu, mis ei leevene tavaliste valuvaigistitega
- Üldine nõrkus, lihasvalud ja väsimus
- Ivetusele ja valgusele tundlikkus
- Iiveldus ja oksendamine
- Segasus, aeglane mõtlemine või orienteerumisraskused
- Isetu, agressiivne või muul viisil muutunud käitumine
- Kõnehäired (keelemurde raskused)
- Liigeste jäikus, lihaste nõrkus või koordinatsioonihäired
- Krambihoog (eriti laste puhul)
- Teadvuse langus, uimasus või kooma
- Nägemis-, kuulmis- või haistmishäired
- Pidev ja läbitungiv nutt
- Keha jäikus või lõdvestumatus
- Lapsepeatsi liigsete kõvendumine
- Toitumishäired
- Erutus või vastupidi, üliuimasus
Peamiseks põhjuseks on otsene viirusnakkus, mis jõuab ajju. See võib toimuda kahel peamisel viisil. Esiteks võib viirus vereringe kaudu levida teistest kehaosadest (nt herpesviirus). Teiseks võivad mõned viirused (nt marutõve või puukentsefaliidi viirus) otse närvisüsteemi sisse kanduda mürgise putuka hammustuse või looma hammustuse kaudu. Suurim risk on immuunsüsteemi nõrgestatud inimestel (nt HIV/AIDS, kemoteraapia, siirdamised). Risk suureneb ka teatud geograafilistes piirkondades, kus levinud on spetsiifilised kantavad viirused, ning sügisel ja suvel, mil on aktiivsed puugid ja sääsed. Lapsed ja eakad on tundlikumad raskema läbimise suhtes.
Diagnoosimine on keeruline, kuna varased sümptomid sarnanevad gripile. Esmaseks sammuks on põhjalik neuroloogiline läbivaatus. Olulisim diagnostiline protseduur on seljaajuvedeliku analüüs (lumbaalpunktsioon), mis võib näidata põletikulisi muutusi ja viiruse geneetilist materjali. Veretestid aitavad tuvastada antikehi konkreetsete viiruste vastu. Pildidiagnostika (aju magnetresonantstomograafia ehk MRI või arvutitomograafia ehk KT) on vajalik aju struktuuriliste muutuste (turse, verevalumid) visualiseerimiseks. Mõnikord võib olla vajalik elektroentsefaloograafia (EEG), mis registreerib aju elektrilist aktiivsust ja võib näidata anomaaliaid, iseloomulikke entsefaliidile.
Ravi on peamiselt toetav ja suunatud sümptomite leevendamisele ning tüsistuste ennetamisele. Konkreetset antiviraalset ravi on võimalik rakendada vaid mõne viiruse puhul, näiteks herpesentsefaliidi korral antakse kiiresti intravenoosseid suure doosi antiviraalseid preparaate (nt atsükloviir). Krampide kontrollimiseks kasutatakse antikonvulsantse, turse vähendamiseks kortikosteroide või mannitooli. Kõrge palavikku alandatakse antipüreetikumidega. Raskel juhul võib patsient vajada intensiivravi osakonda hingamisteede toetuseks, vedelikubilanssi jälgimiseks ja pidevaid elutähtsate funktsioonide monitooringuid. Pärast teravfaasi on sageli vajalik pikk rehabilitatsioon füüsiloogia-, keele- ja okupatsiooniteraapia vormis, et taastada kaotatud funktsioone nagu kõne, liigutused ja igapäevased oskused.
On oluline otsida kiiret arstiabi, kui palaviku ja peavaluga kaasnevad järgmised hirmutavad märgid, eriti kui need arenevad kiiresti: äge segadus või desorienteeritus, muutunud iseloom või käitumine, krambid (hoog), teadvuse langus või raskused äratamisega, tugev kaelajäikus valuvaluga kummutamisel, lihasnõrkus või halvatus ühes kehaosas. Imikute puhul on eriti häiriv märk lapsepeatsi kõverdumine, pidev läbitungiv nutt ja kehatooni äkiline muutus. Kui puugi- või loomalõige järel või viirusnakkuse (nt leetrite) taustal tekivad neuroloogilised sümptomid, tuleb seda käsitleda erakorralise meditsiinilise olukorrana.