Vestibulaarne neuroniit
Kirjeldus
Vestibulaarne neuroniit on äge põhjusteta sisemise kõrva tasakaalunärvi põletik, mis põhjustab järsku, tugevat peapööritust ja tasakaalukadastust. See on üks levinumaid põhjusteid perifeersele vestibulaarsele sündroomile, mis seab haiget tõsiselt töövõimetuks, kuid mis on enamasti ajutine ja paraneb iseenesest. Õigeaegne diagnostika ja sümptomaatiline ravi on olulised, et kiirendada taastumist ja leevendada kannatusi.
Vestibulaarne neuroniit (ka vestibulaarne neuriit) on vestibulaarse ehk tasakaalunärvi äge põletikuline kahjustus. See paariline kraniaalnärv (VIII peaaju närv) ühendab sisemise kõrva vestibulaaraparaadi (poolringkanalid ja eteke) aju tüvega, edastades keha asendi ja liikumise teavet. Põletiku tõttu see edastus häirub või katkeb ühelt poolt, mis viib aju vastuoluliste signaalideni: terve pool annab õige teabe, kahjustunud pool aga vale või ei anna üldse. Just see konflikt põhjustab iseloomulikke sümptomeid nagu intensiivne peapööritus, iiveldus ja tasakaalukadastus. Ligikaudu 80-90% juhtudest on tegu idiopaatilise seisundiga, mille täpset põhjust ei tunta, kuid seda seostatakse sageli varasema viirusinfektsiooniga.
- Järsk, tugev peapööritus (vertigo), mis kestab mitu tundi kuni mitu päeva
- Pidev iiveldus ja oksendamine
- Tasakaalukadastus, võimatus seista või kõndida ilma toe abita
- Involuntuaarsed silmaliigutused (nüstagmus), mis tõmbavad silmad kahjustunud kõrva poole
- Väljaheidete (roojuse) löösvus
- Üldine nõrkus ja väsimus
- Pea valulikkus või raskustunne
- Häiritud kontsentreerumine
- Pea kerge ujuvus või ebastabiilsuse tunne (nn tasakaalutuse tunne) pärast ägeda faasi, mis võib kesta nädalaid või kuusid
- Sümptomid võimenduvad pea liigutamisel või kiiretel pööretel
Vestibulaarse neuroniidi täpset põhjust ei tunta, kuid valdav teooria seostab seda viirusinfektsiooniga. Arvatakse, et viirus (nt herpes simplex viirus, Epstein-Barri viirus, grippiviirus) aktiveerub ja põhjustab vestibulaarnärvi põletikku või kohalikku demüeliniseerumist (isolatsioonikihi kahjustust). Mõnikord võib see olla ka autoimmuunreaktsiooni tulemus. Riskitegurite hulka kuuluvad: hiljuti läbipõetud viirusinfektsioon (nt külmetushaigus, gripp, maovähk), stress, immuunsüsteemi nõrgenemine ja eelnev vestibulaarse häire ajalugu. Haigus ei ole nakkav ja esineb võrdselt meestel ja naistel, tavaliselt 30-60 aasta vanuses.
Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja kliinilisel uuringul, kuna puuduvad spetsiifilised vere- või pildiuuringud. Gümnaastik peab välistada teised tõsised põhjusteid nagu insult või vähi. Võtmeks on järsku ühepoolse vestibulaarse kahjustuse tunnuste olemasolu ilma kuulmise kaotuseta. Uuringute hulka võivad kuuluda: Head impulse test (HINTS-protokoll) peapöörde korral silmade liigutuste analüüsimiseks, audiomeetria kuulmise kontrollimiseks ning vajadusel pildidiagnostika (peaju MRI), et välistada insulte, kasvajaid või muud keskse närvisüsteemi kahjustust. Vestibulaarse funktsiooni hindamiseks võib teha videonüstagmograafiat (VNG) või vestibulaarse evokeeritud miogeenilist potentsiaali (VEMP) testi.
Vestibulaarse neuroniidi ravi on sümptomaatiline ja toetav, kuna haigus paraneb ise. Esmased eesmärgid on leevendada iiveldust ja peapööritust. Ägedal faasil (esimesed 1-3 päeva) võib arst määrata kortikosteroide (nt prednisolon), et vähendada põletikku ja võimalikult kiiresti taastada funktsiooni. Iivelduse vastu kasutatakse vestibulosupressante (nt dimenhüdrinaat, metoklopramiid). Pärast ägeda faasi on olulisim ravi harjutustega vestibulaarne rehabilitatsioon. Spetsiaalsed harjutused (nt Brandt-Daroff'i, Epley manööver) aitavad ajust kohanduda (kompenseerida) kahjustusele ning taastada tasakaalu ja vähendada ujuvustundeid. Tähtis on vältida pikka passiivset lamamist ja hakata liikuma niipea kui võimalik. Enamikul juhtudel taastub tasakaal mõne kuu jooksul, kuigi mõnedel inimestel võib jääda kerge püsiv ebakindlustunne.
Kui teil tekib järsk, tugev peapööritus, mis takistab tegevust, või pidev iiveldus ja oksendamine, tuleb koheselt konsulteerida arstiga (perearst, öövaluvekliinik). See on eriti oluline, kui peapööratusega kaasnevad järgmised "punased lipud", mis võivad viidata ohtlikumale seisundile nagu insult: uus, tugev peavalu, kõnehäired, nägemishäired, jäsemete nõrkus või tuimus, koordinatsioonihäired või teadvusekaotus. Kui teil on diagnoositud vestibulaarne neuroniit, kuid sümptomid halvenevad või ei parane mitu nädalat, on oluline pöörduda uuesti arsti poole vestibulaarse rehabilitatsiooni plaani koostamiseks või diagnoosi täpsustamiseks.