Uveiit

Uveiit on üldnimetus silma keskkesta – uvea – põletikulistele haigustele. Uvea koosneb kolmest osast: iirises (vikerkaares), ciliaarkehast (ripskehas) ja koorikest (koorikest). Põletik võib piirduda ühe nendest piirkondadest või levida laiemalt. Sõltuvalt põletiku asukohast jaotatakse uveiiti nelja peamisse tüüpi: eesmine uveiit (esimese kambri põletik, mis mõjutab iirist ja/või ciliaarkehast), keskmine uveiit (keskkesta põletik), tagaune uveiit (võrkkesta ja koorikese põletik) ja difuusne uveiit (põletik kogu uveas). Protsess hõlmab immuunsüsteemi aktiveerumist, mis ründab silma kudesid, põhjustades turse, punetust, valu ja potentsiaalset koekahjustust.

Uveiidi täpne põhjus ei ole alati teada (idio paatiline uveiit), kuid sageli on see seotud keha teiste haigustega või välislike teguritega. Peamised põhjused ja riskitegurid on: 1) Autoi mmuunhaigused: nagu an k ülosoond spondüliit, Reiteri sündroom, süsteemne erütematoosne lu pus, sarkoidoos või Krohni tõbi. 2) Nakkused: viirused (herpes, tsütomegaaloviirus), bakterid (tuberkuloos, süüfilis), seened või parasiidid (nt toksoplas mos). 3) Trauma: otse silma vigastus või operatsioon. 4) Geneetilised tegurid: teatud HLA-B27 geeni olemasolu on seotud suurenenud riskiga eesmise uveiidi korral. 5) Mõned vähivormid või haigused, mis mõjutavad immuunsüsteemi. 6) Mõned ravimid, kuigi harvem. Risk suureneb ka suitsetamise ja pikaajalise stressi korral.

Uveiidi diagnoosi seab silmaarst (oftalmoloog) läbi põhjaliku silma uurimise. See hõlmab mitmeid meetodeid: 1) Visuaalne teravuse kontroll: nägemise selguse hindamine. 2) Lambipirni mikroskoopia: spetsiaalse mikroskoobiga silma eesmise osa (sh kammertuve, iiris) detailne vaatlus põletiku märkide leidmiseks. 3) Silmapõhja (võrkkesta) uurimine: laienenud pupillide kaudu, et hinnata võrkkesta, koorikese ja optilise närvi seisundit. 4) Silmaringe rõhu mõõtmine (tonomeetria): glaukoomi riski välistamiseks. 5) Optilise koherenssi tomograafia (OCT): võrkkesta üksikasjalikud pildid. 6) Fluorestseiniangiograafia (FAG): kontraainesüsti abil silma veresoonte uurimine. Lisaks võib arst tellida vereteste, põhi- või rinnakorvi röntgeni või muid kujutlustestideid, et leida põhjustavat süsteemset haigust (nt revmatoloogiline või infektsiooniline põhjus).

Uveiidi ravi eesmärk on põletikku kiiresti alla suruda, sümptomeid leevendada ning vältida püsivaid tüsistusi nagu kae, glaukoom või nägemise kaotus. Ravistrateegia sõltub põletiku tüübist, raskusastmest ja põhjusest. Peamised raviviisid on: 1) Põletikuvastased ravimid: Kortikosteroidid on kuldne standard. Neid saab manustada tilgadena (silmatilkud), süstidena silma ümber või otse silma sisse, tablettidena suukaudselt või veenisiseselt rasketel juhtudel. 2) Immunosupressandid: Kui steroidid ei piisa või põhjustavad liiga palju kõrvalmõjusid, kasutatakse ravimeid nagu metotreksaat, tsüklosporiin või bioloogilisi preparaate, et immuunsüsteemi aktiivsust pärssida. 3) Antibiootikumid või antiviraalsed ravimid: kui põhjus on infektsioon. 4) Müadratikud: Pupilli laiendavad tilgad, et leevendada valu ja vältida iirise liitumist. 5) Operatiivne ravi: Vajadusel tehakse operatsioone glaukoomi, kae või klaaskeha uduse muutumise korral. Ravi kestab tavaliselt mitu kuud ja vajab regulaarseid silmaarsti kontrollisid.

Konsulteerige silmaarstiga KOHE, kui teie või teie lähedase juures ilmneb mõni järgmistest sümptomitest: äkiline või halvenev silma valu; märkimisväärne nägemise langus või hägustumine (eriti kui see areneb kiiresti); tugev silma punetus, mis ei kao; valguskartus, mis segab igapäevategevusi; suur hulk uusi "lenduvaid kärbseid" või välguid nägemisväljas. Need on kriitilised seisundid, mis vajavad erakorralist meditsiinilist sekkumist. Ärge oodake, et sümptomid ise lähevad mööda – aega on väga vähe, et vältida pöördumatuid nägemiskahjustusi. Kui teil on juba teadaolev autoi mmuunhaigus või korduv uveiit, olge eriti valvsad nende sümptomite suhtes.