Tsüklitiis
Kirjeldus
Tsüklitiis on silma siliäärkeha põletik, mis võib põhjustada tõsiseid nägemishäireid, kui seda ei ravita õigel ajal. See on üks uveiidi vorme, mis mõjutab silma vedelike tootmist ja kohandusvõimet ning vajab kiiret arstlikku sekkumist püsivate kahjustuste vältimiseks.
Tsüklitiis on siliäärkeha (ciliar body) põletik, mis asub silma värvi- ja soonikkesta piirkonnas (uvea). Siliäärkeha on hädavajalik silma sisemise vedeliku (vesivedeliku) tootmiseks ning võtab osa objekti fokuseerimisest kauguse muutudes (akommodatsioonist). Põletik selles piirkonnas võib seega häirida nii silma sisemist rõhku reguleerivat tasakaalu kui ka selge nägemise võimet. Tsüklitiis võib esineda isoleerituna või olla seotud laiemaga uveiidiga. Pikaajaline või korduv põletik võib kahjustada võrkkesta, optilist närvi ning suurendada glaukoomi või katarakti riski.
- Silmavalud, mis võivad olla nüri- või lõikavad ning süveneda valguse või kohandusega
- Silmamuna punetavus, eriti värvi- ja soonikkesta piirkonnas
- Helivaljusus (fotofoobia) – valgus tundub liiga ere ja ebamugav
- Pisarate voolamine või silmade kipitamine
- Kerge udune või hägune nägemine
- Nägemise järsk või järkjärguline halvenemine
- Väikesed helged täpid või hõljuvad kehad väljavalgel („musked“)
- Silmasisese rõhu tõus, mis võib avalduda peavalu või oimedes survetundena
- Värvide nägemise moonutused või kahjustunud öönägemine
- Silmaklapi (pupilli) vähenenud reaktsioonivalmidus või ebaregulaarne kuju
Tsüklitiise põhjustavad peamiselt autoimmuunprotsessid või infektsioonid. Sageli on see seotud süsteemsetega põletikuliste haigustega, nagu ankiloseeriv spondüliit, reumatoidartriit või sarkoidoos. Samuti võivad põhjustajaks olla viiruslikud infektsioonid (nt. herpesviirus, tsütomegaloviirus), bakteriaalsed infektsioonid (nt süüfilis, tuberkuloos) või seenhaigused. Mõnikord võib tsüklitiisi vallandada silma trauma või operatsioon. Riskitegurite hulka kuuluvad pärilik kalduvus autoimmuunhaigustele, teised põletikulised haigused ning immuunsüsteemi nõrgenemine. Stress ja keskkonnategurid võivad sümptomeid esile kutsuda või võimendada.
Tsüklitiisi diagnoosi seab silmaarst (oftalmoloog) põhjaliku silma läbivaatuse alusel. Tavaliselt hõlmab see biomikroskoopiat (pilduvalgusmikroskoobiga silma eesmiste osade üksikasjalik uurimine), mis võimaldab näha siliäärkeha piirkonna põletikunähte. Nägemisteravuse kontroll ja silmase sisemise rõhu mõõtmine (tonomeetria) on kohustuslikud. Vahel võidakse kasutada fluorestseiinangiograafiat või optilise koherenstomograafiat (OCT), et hinnata võrkkesta ja teiste sügavamate struktuuride seisundit. Süsteemse põhjuste väljaselgitamiseks võidakse tellida vereteste (põletikumärgid, autoantikehad), rindkere röntgen või muu pildidiagnostika ning konsultatsioon reumatoloogi või infektsionisti juures.
Tsüklitiisi ravi keskendub põletiku kiirele mahasurumisele ja põhjuse kõrvaldamisele, et vältida püsivaid nägemiskahjustusi. Enamasti algatatakse raviks steroidid (kortikosteroidid) silmatilgadena, mida võidakse täiendada suukaudsete või süstivate vormidega raskematel juhtudel. Kui põhjustajaks on bakteriaalne infektsioon, lisatakse antibiootikume. Autoimmuunpõhjustel võidakse kasutada immunosupressive või biologilisi ravimeid, mis pikaajaliselt põletikku kontrollivad. Silmase sisemise rõhu tõusu korral glaukoomi vastased tilgad. Harva, kui tekivad tüsistused nagu glaukoom või katarakt, võib olla vajalik silmoperatsioon. Tähtis on ka toetav tegevus: puhkus, stressi vähendamine, kaitse prügi ja tugeva valguse eest ning regulaarsed silmaarsti kontrollid.
Arsti poole tuleks pöörduda kohe, kui ilmnevad järgmised hoiatussümptomid („punased lipud“): järsk ja tugev silmavalu, eriti koos peavaluga või iiveldusega; nägemise kiire ja märgatav halvenemine (nagu udu ees või varjund); silma intensiivne punetavus ja valgustundlikkus; uute hõljuvate täppide või välgulöökide ilmumine väljavalgel. Samuti tuleks konsulteerida, kui diagnoositud tsüklitiisi sümptomid halvenevad ravigi ajal või kui need korduvad pärast ravi lõppu. Krooniliste autoimmuunhaigustega patsientidel on oluline teavitada silmaarsti igasugustest uutest nägemismuutustest. Ärge oodake, sest viivitamine võib viia pöördumatute nägemiskahjustusteni.