Traumaatiline katarakt

Traumaatiline katarakt on silma läätse läbipaistvuse kaotus, mis on põhjustatud mehaanilisest, keemilisest või kiirguslikust kahjustusest. Trauma võib kahjustada läätse epiteelirakke või põhjustada selle kapsli riket, mis omakorda põhjustab läätse aine metabolismi häirumist ja valkude denatureerumist. See protsess viib läätse hägusenemiseni, mis blokeerib valguse tabamist võrkkestale. Erinevalt vanusega seotud kataraktist võib traumaatiline katarakt areneda igas vanuses ja see võib olla nii osaline kui ka täielik, sõltuvalt trauma raskusest. Kahjustus võib esineda nii kohe kui ka kuude või isegi aastate pärast esialgset trauma, mis muudab regulaarsed jälgimisvisiidid oluliseks.

Traumaatilise katarakti peamiseks põhjuseks on igasugune otsene füüsiline trauma silmale. Seda võib liigitada:

1. Lööktrauma (kontusioon): Kõige tavalisem põhjus. Tugev löök silmale või ümbruskonnale (nt sportvigastused, kaklused, õnnetused), mis purustab läätse kapslit või põhjustab vedeliku tungimise läätse, häirides selle struktuuri.

2. Läbitungiv trauma: Vigastused, kus võõrkeha (nt metalli või klaasikild) läbib silma ja kahjustab otseselt läätse.

3. Keemiline trauma: Tugevate hapete või aluste kokkupuude silmaga, mis põhjustab laiaulatuslikku kudede kahjustust.

4. Kiirgus- või soojuskahjustus: Intensiivse ultraviolettkiirguse (nt keevitamisel ilma kaitseprillideta) või infra punakiirguse (nt klaasipuhujatel) pikaajaline mõju.

5. Elektritrauma: Kõrgepinge elektrilöök, mis võib kahjustada mitmeid silma struktuure.

Riski suurendavad tegevused hõlmavad ohtlikke spordialasid (boks, jäähoki), ehitustöid, metallitöötlemist, autode remonti ja igasugust tegevust, kus puudub silmakaitse (prillid või mask).

Traumaatilise katarakti diagnoosimiseks viib silmaarst (oftalmoloog) läbi põhjaliku silma-uuringu. See hõlmab tavaliselt järgmist:

• Anamneesi võtmine: Üksikasjalik küsitlus trauma iseloomu, aja ja sümptomite kohta.
• Nägemisteravuse kontroll: Nägemise kontrollimine kauguselt ja läheduselt standardseid tabelite abil.
• Pilulambi mikroskoopia (biomikroskoopia): Peamine diagnostiline meetod. Spetsiaalse mikroskoobi (pilulambiga) abil uuritakse läätse täpset asukohta, suurust, tihedust ja struktuuri, samuti hinnatakse silma eesmist lõiku ja võimalikku kapsli kahjustust.
• Silmapõhja uuring (oftalmoskoopia): Et hinnata võrkkesta, nägemisnärvi ja veresoonte seisundit, sest trauma võib põhjustada ka muid tagapõhja kahjustusi.
• Intraokulaarne surve mõõtmine (tonomeetria): Silmasise surve kontroll, et välistada glaukoomi areng.
• Silma ultraheli (A/B-skaneerimine): Eriti oluline, kui läätse hägusus takistab võrkkesta vaatamist. See uuring määrab läätse täpse paksuse ja asendi ning hinnab võrkkesta tervet, et planeerida võimalikku operatsiooni.
• Elektrofüsioloogilised uuringud: Vajadusel võrkkesta funktsiooni hindamiseks.

Traumaatilise katarakti ainus tõhus ravi on kirurgiline. Ravikava sõltub trauma raskusastmest, läätse kahjustuse ulatusest, patsiendi vanusest ja üldisest silma terviseseisundist.

1. Kirurgiline ravi (katarakti operatsioon): Eesmärk on eemaldada hägunenud läätse aine ja asendada see kunstliku intraokulaarse läätse (IOL) implantandiga. Enamasti kasutatakse faakoemulsifikatsiooni – väikese, ultraheli abil läätse peenestamise ja eemaldamise meetodit läbi 2-3 mm lõike. Traumaatiliste kataraktide puhul võib operatsioon olla tehniliselt keerukam kapsli kahjustuse tõttu.

2. Intraokulaarse läätse (IOL) implanteerimine: Implantandi tüüp ja asendamine planeeritakse individuaalselt. Mõnikord ei ole implantatsioon kohe võimalik ja see lükatakse edasi.

3. Medikamentoosne ravi: Enne ja pärast operatsiooni kasutatakse antibiootikumisid ja põletikuvastaseid silmatilpu, et vältida infektsiooni ja põletikku. Hägususe looduslikku tagasipöördumist ravimitega ei põhjustata.

4. Korrigeeriv optika: Kui operatsioon mingil põhjustel ei ole kohe võimalik, võib nägemist parandada spetsiaalsete prillide või kontaktläätsedega.

Pärast operatsiooni on oluline järgida arsti juhiseid ja käia kõikidel jälgimisvisiitidel.

Silmatrauma korral on ülimalt oluline saada kohe eriarsti (oftalmoloogi) abi, isegi kui esialgsed tundmused tunduvad kerged. Kohese meditsiinilise abi otsimise vajadus tekib järgmiste sümptomite korral:

• Silmale saadud löögi või muu vigastuse järel esineb järsk nägemise halvenemine või hägusus.
• Silmas on valulikkus, punetus, tundlikkus valgusele või pidev pisaravool.
• Silma sees või ümber tekib iseseisev verevalum (verevalum).
• Õpilja kuju, suurus või reaktsioon valgusele on ebanormaalne.
• Silma läätse piirkonnas on nähtav valge või hall laik.
• Vigastusele järgnevalt tekivad peavalud, iiveldus või oksendamine (mis võivad viidata kaasnevale peatraumale).

Ärge oodake, et sümptomid ise mööduvad. Varajane sekkumine võib ära hoida püsivaid nägemiskahjustusi ja raskendada tulevast ravi.