Raudvere defitsiidiga aneemia

Raudvere defitsiidiga aneemia on vereloome häire, mis tekib siis, kui organismil pole piisavalt rauda. Raud on hämoglobiini oluline koostisosa – punaste vereliblede valku, mis kinnitab hapnikku ja kannab seda veresoontest keha kõikidesse kudedesse. Kui rauda pole piisavalt, ei saa luuüdi toota piisavalt funktsionaalseid hämoglobiiniga punaliblesid. See toob kaasa vähemate või väiksemate (mikrotsütaarsete) ja kahvatumate (hüpokroomsete) punaste vereliblede tekke. Seetõttu ei pruugi keha kuded saada piisavalt hapnikku, mis avaldub erinevate sümptomitena alates kerge väsimusest kuni südame pekslemiseni.

Peamised põhjused jagunevad raua liigse kaotuse, puuduliku imendumise või suurenenud vajaduse rühmadesse. Kõige sagedasem põhjus on krooniline vereminus – naistel sageli raskete menstruatsioonide (menorraagia) või sünnitusjärgse verejooksu tõttu, samuti seedekulgla verejooksud (nt maovähk, hemorroiidid, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavand). Puudulikku rauda sissevõttu võib põhjustada ebatasakaalustatud toitumine (nt ranged dietid, veganlus ilma plaani). Raua imendumise häireid esineb tsöliaakia, Crohn'i tõve, maooperatsioonide järel. Suurenenud vajadus tekib raseduse, imikuea või kiire kasvu perioodidel. Riskitegurite hulka kuuluvad ka madal sotsiaal-majanduslik staatus, vanus (imikud, teismelised, sünnitav eas naised) ja kroonilised põletikulised haigused.

Raudvere defitsiidi aneemia kahtlus tekib sümptomite ja füüsilise uuringu (naha ja limaskestade kahvatus) põhjal. Diagnoosi kinnitab verianalüüs (verepilt). Olulised parameetrid on madal hemoglobiini (Hb) tase, madal punaliblede arv, mikrotsütoos (väike punaliblede suurus – MCV) ja hüpokroomsus (madal keskmine hemoglobiinisisaldus – MCH). Otseseks raudvaeguse tõendiks on madal seerumi raua tase, kõrgenenud seerumi transferriini tase (raudet vedav valk) ja madal ferritiini tase (raudvaru näitaja). Pärast aneemia kinnitamist on kriitiline leida selle põhjust, eriti täiskasvanutel, kus sageli tehakse gastro- ja kolonoskopia, et välistada seedekulgla verejooksu.

Ravi põhieesmärk on raudvarude täiendamine ja aluseks oleva põhjuse kõrvaldamine. Peamine ravi on suukaudne raudpreparaatide manustamine (nt raud(II)sulfaat, raudfumaraat). Need tuleb võtta tühi kõht, paremini koos C-vitamiiniga (nt apelsinimahl), et imendumist parandada. Vältida tuleb samal ajal piima, kohvi ja teed, mis imendumist pärsivad. Ravi kestab tavaliselt 3–6 kuud, kuni varud taastuvad. Kõrvaltoimeteks võivad olla kõhukinnisus, kõhulahtisus või mustjade roojade värvus. Kui suukaudne ravi ei sobi (näiteks imendumishäirete või sallimatuse tõttu), võib olla vajalik raua manustamine veresoontesse (intraveneooselt). Raske aneemia korral võib olla vajalik vereülekanne. Oluline on ka toitumise korrigeerimine – süüa rohkem rauarikkaid toiduaineid nagu punane liha, maks, mereriigad, kaunviljad, rohelised lehtköögiviljad ja kuivatatud puuviljad.

Kui teil on mitu nädalat kestnud pidev väsimus, kahvatus või lühialalisus, on soovitatav perearstiga konsulteerida. ARMAST pöörduda KOHE arsti poole, kui ilmnevad järgmised hoiatussümptomid (punased lipud): raskete hingamisraskuste või rindkere valude ilmnemine, väga kiire või ebaregulaarne südamepekslemine, teadvuse muutused või uimastus. Samuti tuleb kiiresti uuringutele minna, kui märkate verega roojamist või musti, tärklise sarnaseid roojasid, samuti ootamatut kaalulangust. Rasedad naised ja väikelapsed, kellel on aneemia kahtlus, peaksid arsti poole pöörduma kohustuslikult, kuna defitsiit võib pidurdada lapse arengut.