MCV (erütrotsüütide keskmine maht)

Kvantitatiivne · fL

Normaalsed väärtused

MCV (erütrotsüütide keskmine maht) normid

Üldine

Täiskasvanutel: 80–100 fL (femtoliitrit).

Mehed

Meestel: 80–100 fL.

Naised

Naistel: 80–100 fL.

Näitaja kohta

MCV (erütrotsüütide keskmine maht) on üks olulisemaid hematoloogilisi näitajaid, mis näitab ühe punase verelible keskmist suurust. See väärtus aitab hindada erütrotsüütide suuruse muutusi, mis võivad viidata erinevatele aneemiate tüüpidele ja muudele vere moodustumise häiretele. MCV mõõtmine on standardne osa täielikust vereproovist (hemogrammist).

Mis on MCV (erütrotsüütide keskmine maht)?

Funktsioon

MCV määrab punaste vereliblede (erütrotsüütide) keskmise mahu, mida väljendatakse femtoliitrites (fL).
See on võtmenäitaja erinevate aneemiate (nt makrotsütaarse, mikrotsütaarse või normotsütaarse aneemia) tuvastamisel ja diferentsiaaldiagnoosimisel.
MCV väärtus aitab kaudselt hinnata veres olevate noorte (retikulotsüütide) ja küpsete erütrotsüütide suhet ning hemoglobiini sisaldust rakkudes.

Päritolu ja mõõtmine

MCV arvutatakse automaatselt hematoloogilise analüsaatori poolt vereproovi põhjal, jagades erütrotsüütide kogumahu (hematokriti) rakkude koguarvuga.
See on osa vererakuliste indeksite (RBC indeksite) grupist, millesse kuuluvad ka MCH ja MCHC.
MCV klassifitseerib aneemiat vastavalt rakkude suurusele: mikrotsütaarne (madal MCV), normotsütaarne (normaalne MCV) või makrotsütaarne (kõrge MCV).

Ettevalmistus uuringuks

Protseduur

MCV määratakse perifeersest verest (tavaliselt küünarnukist või sõrmest) võetud vereproovi põhjal.
Uuring ei nõua erilist ettevalmistust, kuid on soovitatav olla näljas vähemalt 8–12 tundi, kui tellitakse koos glükoosi või lipiidide analüüsiga.
Veri kogutakse EDTA-torudesse, et vältida koagulatsiooni, ja seejärel analüüsitakse automatiseeritud hematoloogilise analüsaatoriga laboris.

Kõrge MCV (erütrotsüütide keskmine maht)

Põhjalikud põhjused

B12-vitamiini või foolhappe puudus (megaloblastiline aneemia), mis põhjustab suurte, ebatäielikult küpsenud erütrotsüütide teket.
Krooniline alkoholism või alkoholi liigtarbimine, mis toksiliselt mõjutab luuüdi.
Maksahaigused (nt tsirroos), mis häirivad vitamiinide ainevahetust.
Hüpotüreoos (kilpnäärme alatalitlus), mis aeglustab ainevahetust.
Mõned ravimid (nt metotreksaat, tsütostaatikumid, antiepileptikumid).
Müelodüsplastiline sündroom, kus luuüdi toodab ebanormaalseid verirakke.
Rasedus, kus võib esineda füsioloogiline makrotsütoos.

Madal MCV (erütrotsüütide keskmine maht)

Peamised põhjused

Raudapuudusaneemia, kus raua defitsiit põhjustab väikeste (mikrotsütaarsete) ja kahvatuate erütrotsüütide teket.
Kroonilised põletikulised haigused (nt reumatoidartriit, kroonilised infektsioonid), mis häirivad raua kasutamist.
Talasseemia või teised hemoglobiinopätiad, mis on pärilikud verehaigused.
Vaskulaarse hemoglobiinuriaga seotud aneemia (nt paroksüsmaalne öine hemoglobiinuria).
Mõned maksa- või neeruhaigused, mis mõjutavad raua ainevahetust.

Indikatsioonid: millal tehakse MCV (erütrotsüütide keskmine maht) uuringut?

Kliinilised olukorrad

Anemia sümptomite korral (väsimus, kahvatus, peapööritus, hingeldus).
Krooniliste haiguste (maksahaigused, neerupuudulikkus, autoimmuunhaigused) seireks.
Toitumishäirete (nt veganlus, alatoitumus) või alkoholi liigtarbimise hindamisel.
Raseduse ajal vere koostise regulaarseks kontrolliks.
Mõnede ravimite (nt tsütostaatikumid) manustamise ajal luuüdi funktsiooni jälgimiseks.

Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida