Verevalendi mikroskoopia

Kirjeldav

Normaalsed väärtused

Verevalendi mikroskoopia normid (leukotsüütide valem)

Üldine

Normväärtused võivad veidi erineda sõltuvalt laborist, vanusest ja soost.

Mehed

Täiskasvanud meestel: Neutrofiilid: 40-75%, Lümfotsüüdid: 20-45%, Monotsüüdid: 2-10%, Eosinoifiilid: 1-6%, Basofiilid: 0-2%.

Naised

Täiskasvanud naistel: Neutrofiilid: 40-75%, Lümfotsüüdid: 20-45%, Monotsüüdid: 2-10%, Eosinoifiilid: 1-6%, Basofiilid: 0-2%. (Erinevused on minimaalsed, rasedus võib muuta mõningaid väärtusi.)

Näitaja kohta

Verevalendi mikroskoopia on oluline laboriuuring, mille käigus analüüsitakse vereproovist valmistatud valendi mikroskoopiliselt. See võimaldab hinnata erinevate vererakkude (erütrotsüütide, leukotsüütide, trombotsüütide) kuju, suurust, värvi ja struktuuri, aidates tuvastada aneemiat, põletikke, infektsioone, leukeemiat ja muid hematoloogilisi häireid.

Mis on verevalendi mikroskoopia?

Funktsioon

Hindab vererakkude morfoloogiat (kuju, suurust, struktuuri).
Leiab ebanormaalseid rakke (nt poikilotsüüte, makrotsüüte, blastrakke).
Annab ülevaate leukotsüütide diferentsiaalsest loendusest (leukogramm).
Aitab diagnoosida ja jälgida vererikke, põletikke ja mälkhaigusi.

Uuringu alused

Katsematerjaliks on perifeerne veri (tavaliselt sõrmest või veinist).
Valmistatakse õhuke verekiht (valend) klaasplaadile.
Valend värvitakse spetsiaalse (nt Giemsa) värviga, et rakke paremini eristada.
Preparaati uuritakse mikroskoobi all, tavaliselt 100-kordse suurendusega (immersion).

Ettevalmistus ja protseduuri käik

Ettevalmistus

Uuringuks ei ole vaja erilist ettevalmistust (nt eelnevat nälgimist).
Oluline on teavitada arsti võtteaja kohta võetavatest ravimitest (nt vereõhukuse alandajad).

Protseduur

Veri võetakse tavaliselt sõrme otsast (kapillaarveri) või kubemesoonest.
Pisar verd kantakse klaasplaadi servale ja tehakse õhuke, ühtlane kiht.
Valend kuivatatakse õhus ja seejärel fikseeritakse ning värvitakse.
Patoloog või laborant hindab preparaadi mikroskoobi all, loendab rakke ja hindab nende morfoloogiat.

Suurenenud rakkude arv (nt leukotsütoos) või muutused morfoloogias

Põletikulised ja infektsioonised seisundid

Bakteriaalsed infektsioonid (neutrofiilia).
Viirusinfektsioonid (lümfotsütoos).
Parasiidid või allergiad (eosinoifiilia).
Kroonilised põletikuhäired.

Vähktõved

Leukeemia (blastrakkude või valgete verekehade arvu tõus).
Müelodüsplastiline sündroom (düsplastilised rakud).
Müeloproliferatiivsed häired.

Reaktiivsed muutused

Stress, füüsiline koormus (neutrofiilia).
Rasedus (kerge leukotsütoos).
Korvikoidravi (steroidid võivad põhjustada neutrofiiliat).

Vähenenud rakkude arv (nt leukopeenia) või morfoloogilised muutused

Luuüdi kahjustus või talitlushäired

Aplastiline aneemia.
Kemoteraapia või kiiritusravi.
Müelodüsplastilised sündroomid.
Metastaasid luuüdisse.

Immunnhäired ja autoimmuunhaigused

Süsteemne erütematoosne luupus (SLE).
Autoimmuunne leukopeenia.
Hiperstplenism (põrna suurenemine).

Toimeained ja puudused

Mõned ravimid (nt psühhotroopsed ained, türeostaatikud).
Raske B12-vitamiini või foolhappe puudus (megaloblastiline aneemia, mis põhjustab suuri, ebanormaalseid erütrotsüüte).
Alatoitumus.

Indikatsioonid: millal tellitakse verevalendi mikroskoopia?

Kliinilised sümptomid

Pikaajaline nõrkus, kahvatus, hingeldus (aneemia kahtlus).
Põletikulised sümptomid (kuumus, paistetus).
Kerge verejooksuse või sinimustade teke (trombotsüütide häire kahtlus).
Luuvalu, lümfisõlmede suurenemine (vähikahtlus).

Eelnevad testid

Täisvere analüüsis (hemogrammis) leitud kõrvalekalded (nt leukotsütoos, leukopeenia, aneemia).
Trombotsüütide või erütrotsüütide ebanormaalsed näitajad.

Jälgimine ja kontroll