Radikulopaatia
Kirjeldus
Radikulopaatia on valu, nõrkus ja/või tunnetus häired, mis tekivad seljaaju närvivaju kokkusurumise või kahjustuse tõttu. See on üldlevinud põhjus selja- ja jäsemevaevustele, mis võib oluliselt kahjustada elukvaliteeti. Õigeaegne diagnoos ja ravimine on väga olulised, et vältida püsivat kahjustust.
Radikulopaatia on meditsiiniline seisund, mille puhul seljaaju närvivalgud (radikulaarsed närvid) on kahjustatud või kokku surutud. Need närvivalgud lahkuvad seljaajust ja moodustavad perifeersed närvid, mis kannavad signaale kesknärvisüsteemist keha erinevatesse osadesse ja tagasi. Kui närvivalgule tekib survet või see põletikulise protsessi tõttu ärritub, tekivad iseloomulikud sümptomid.
Tavalisemad radikulopaadia liigid on:
- Tservikaalne radikulopaatia (kaelapiirkonnas), mis põhjustab valu ja muid sümptomeid õlgades ja kätes.
- Lumbaarsed radikulopaatia (nimmelao piirkonnas), mis põhjustab tuntud ishiase valu – valu, mis kiirgub puusast, reiest alla säärtesse ja jalatesse.
- Torakaalne radikulopaatia (rindkere piirkonnas) on haruldasem, kuid võib põhjustada valu rindkere ümber ja kõhus.
Radikulopaatia ei ole diagnoos iseenesest, vaid sümptomite kogum, mis viitab aluspõhjusele – enamasti selgroo kanali ahenemisele, sälklihasele või muu struktuursetele muutustele.
- Terav, lõikav või põletav valu, mis kiirgub (läheb teele) kehaosa, mida innerveerib kokkusurutud närvivagu (nt säärele, reiele, käele).
- Pidev igav valu selja või kaela piirkonnas, mis võib süveneda liigutuste või teatud asenditega (nt istudes, köhates).
- Valu, mis on tavaliselt ühekülgne (esineb ainult ühel kehapool).
- Nõrkus lihastes, mida innerveerib kahjustatud närvivagu (nt jalga tõstmise raskus, pihaku nõrkus).
- Tunnetushäired, nagu tingimus või kihelmine (parasteesia) nahal samas piirkonnas.
- Reflekste vähenemine või kaotus (nt põlve- või kannuselje refleks).
- Liigeste jäikus ja liikuvuse piiratus.
- Valu, mis süveneb öösel või puhkeolekus.
- Harva, raske juhul, seede- või kuseteede funktsioonihäired (nt uriini pidamise raskus) – see nõuab KOHE arstiabi.
Radikulopaadia kõige tavalisem põhjus on sälklihas – selgrooketaste vahelise pude kõhre väljalaske tagajärjel, mis surub närvivalele. Teised levinud põhjused hõlmavad:
Degeneratiivsed muutused:
- Spondüloos: artroos selgrooliigistes, mille käigus tekivad liigekandide kasvavad servad (osteofüüdid), mis ahenevad närviväljadeid.
- Spinaalstenoos: selgrookanal ahenemine, mis surub seljaaju või selle närvivagusid.
Trauma ja struktuursed probleemid:
- Seljatrauma (nt murd, nihe).
- Spondülolüstees: ühe selgroolüli libisemine teise suhtes.
- Kasvajad või infektsioonid selgroo läheduses.
Risikitegurid:
- Vanus (degeneratiivsed muutused on sagedasemad pärast 50. eluaastat).
- Kehaline koormus (raskete esemete tõstmine, korduvad liigutused).
- Ülekaalulisus, mis koormab selgroogu.
- Suitsetamine (soodustab ketaste degeneratsiooni).
- Pikaajaline istuv töö ja halb kehahoiak.
- Geneetika (perekonnas esinev selgahaiguste ajalugu).
Radikulopaadia diagnostika algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Arst hindab teie sümptomeid, neuroloogilist seisundit (refleksid, lihasjõud, tunnetus) ning teostab spetsiaalseid teste (nt kõrgendatud sirgete jalgade test ishiaase kahtluse korral).
Piltdiagnostika on oluline põhjuse tuvastamiseks:
- Selgroo röntgen: näitab luustikku ja liigeste seisundit, kuid ei näita pehmekoelisi struktuure nagu närvid või puded.
- Magnetresonantstomograafia (MRI): kuldstandard. Näitab üksikasjalikult pehmeid kudesid – pudesid, närvivagusid, seljaaju ja võimalikke kokkusurumiskohti.
- Arvutitomograafia (CT): kasulik luustiku üksikasjade nägemiseks, eriti kui MRI pole saadaval või sobiv.
- Elektromüograafia (EMG) ja närvijuhtivuse uuringud: hinnavad närvide ja lihaste elektrilist aktiivsust, aitavad tuvastada kahjustuse asukohta ja raskusastet ning eristada radikulopaadiat muudest neuropaadiatest.
Radikulopaadia ravi on tavaliselt konservatiivne ja fookusega valu leevendamisel ning funktsiooni taastamisel. Enamik juhtumist paranevad mõne kuu jooksul ilma kirurgilise sekkumiseta.
Konservatiivne ravi:
- Ravimid: mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID), valuvaigistid, lihaslõõgastid või lühiajalised kortikosteroidid. Raskematel juhtudel võidakse kasutada närvivalu.
- Füüsikateraapia: Kerge harjutuste programm tugevdamaks selja ja kõhu lihaseid, parandamaks painduvust ja hoiakut. Manuaalteraapia võib olla kasulik.
- Elustiili muutused: kaalulangus, õige tõstmise tehnika, ergonoomiliste töötingimuste loomine, suitsetamisest loobumine.
- Süstekursused: Epiduraalsed steroidisüstid võivad leevendada tugevat põletikku ja valu närvivao ümber.
Kirurgiline ravi kaalutakse juhul, kui:
- Konservatiivne ravi 3–6 kuu jooksul ei anna tulemusi.
- Tekib progressiv lihasenõrkus.
- On olemas raske ishiaas, mis piirab igapäevaelu.
- On olemas kaasnev seljaaju kokkusurumine või funktsioonihäired (nt uriini pidamatus).
Levinud kirurgilised protseduurid on mikrodistektomia (sälklihase eemaldamine) või laminektomia (selgroolülikaare osa eemaldamine), et luua närvivagudele rohkem ruumi.
Kui teil on selja- või kaelavalu, mis ei kao mõne päeva jooksul puhkamise ja isevalitsusravimi abil, on põhjust konsulteerida perearstiga. PÖÖRDUGE ARSTI POOLE VÕI VÕTAKE ÜHENDUST HÄDAABI TEEGA, kui teil esineb järgmisi hädaolukorra märke, mis võivad viidata raskele seljaaju kokkusurumisele ("cauda equina" sündroom):
- Äkiline ja raskekujuline nõrkus jalgades või jalgade halvatus.
- Uus, järsk uriini või väljaheidete pidamatus või ümberpöördult, kontrollimatu kusemine või soostumine.
- Tunnetuse kaotus istmiku ja reie sisemise pinna ümber ("sadulapiline anesteesia"), mis võib tekkida istumise ajal sadula peal.
- Valu, mis halveneb kiiresti ja on eriti tugev öösel või lamamise ajal.
Ärge oodake, kui teil on neuroloogilisi sümptomeid nagu nõrkus või kihelmine – õigeaegne sekkumine võib ära hoida püsivat kahju.