Propriotseptsiooni uuring

Kirjeldav

Näitaja kohta

Propriotseptsiooni uuring on diagnostiline meetod, millega hinnatakse keha liigeste asendi ja liikumiste teadvustamist ilma nägemisabita. See aitab tuvastada närvisüsteemi või lihaste funktsioonihäireid, mis võivad põhjustada tasakaalukaotust, koordinatsiooniprobleeme või liikumisraskusi. Uuring on tavaliselt lihtne, kiire ja mitteturvaline.

Mis on Propriotseptsiooni uuring?

Funktsioon

Hindab perifeerset ja kesknärvisüsteemi võimet tajuda liigeste asendeid ja liigutusi.
Võimaldab eristada sensoorset kahjustust motoorsetest häiretest.
Aitab tuvastada kahjustusi seljaajus, ajus või perifeersetes närvides.

Iseloom

Kliiniline funktsionaalne test, mida teeb neuroloog või füsaater.
Ei nõua tavaliselt eriseadmeid – põhineb patsiendi suhtlusel ja liigutuste vaatlusel.
Tulemused on kvalitatiivsed, mis kirjeldavad tajutäpsuse astet.

Uuringu protseduur

Protseduur

Patsient asub istudes või lamades, silmad kinni või kinni kaetud.
Arst liigutab ettevaatlikult patsiendi liigest (nt sõrme, randme, põlve) kindlasse asendisse.
Patsient peab näitama või nimetama, millises asendis tema liiges on (nt kas käsi on üleval või all).
Testi täpsust hinnatakse võrreldes patsiendi vastust tegeliku liigese asendiga.
Uuringut võidakse korrata mitmes liigeses, et täpsustada kahjustuse ulatust.

Mida näitab halvenenud propriotseptsioon?

Neuroloogilised põhjused

Perifeersed neuropaatiad (nt diabeet, alkoholi- või toksiline kahjustus).
Seljaaju kahjustused (nt trauma, tumor, degeneratiivsed haigused).
Aju struktuurikahjustused (nt insult, trauma, dementsus).
Kesknärvisüsteemi haigused (nt multiple skleroos, paraneoplastilised sündroomid).

Muud põhjused

Liigesehaigused või põletikulised seisundid, mis mõjutavad liigese retseptoreid.
Vanusega seotud muutused närvisüsteemis.
Mõned geneetilised haigused (nt Friedreichi ataksia).

Indikatsioonid: millal tehakse Propriotseptsiooni uuringut?

Sümptomid ja kaebused

Pidev tasakaalukaotus või kõnnakujuklus.
Kordumatuks kukkumised või põrutus.
Liigeste 'haipumise' või asendi hägustunne (nt raskused käte asendi määramisel silmi kinni pidades).
Liigsete või ebatäpsete liigutustega kohanemine igapäevategevustes.
Lihasnõrkus ilma selgete põhjusteta.

Spetsialistid, kes seda käsivad