Ptoos (Blefaroptoos)
Kirjeldus
Ptoos ehk blefaroptoos on ülemise silmalaugraami pidev langus, mis võib olla nii kerge kui ka raske, katmades osaliselt või täielikult silmatera. See ei ole lihtsalt esteetiline probleem, vaid võib oluliselt piirada nägemisvälja ja mõjutada elukvaliteeti. Õigeaegne diagnostika ja ravi on olulised nii funktsionaalse nägemise taastamiseks kui ka aluseks oleva terviseprobleemi tuvastamiseks.
Ptoos on ülemise silmalaugraami nõrkus või paralüüs, mis põhjustab laugraami langemise. Põhiliselt on see seotud silmalaugraami tõstmise eest vastutava lihase (levaatori palpebrae superioris) või selle lihast innerveeriva närvi (okulomotoornärvi) kahjustusega. Selle tulemusena kaotab laugraam oma tõusu- ja hoiduvõime. Seisund võib olla ühe- või kahepoolne ning selle tõsidusaste varieerub. Mõnel juhul võib laugraam langeda nii madalale, et see katab pupilli ja põhjustab praktilist pimedust (visuaalne deprivatsioon), eriti lastel, kus see võib viia hambaamblioopiani (laisas silmas).
- Märgatav ülemise silmalaugraami langus ühel või mõlemal silmal.
- Väsinud või unise näoilme (isegi kui inimene on täiesti valvejärgus).
- Suurenenud vaevus silmalaugraamide tõstmisel või hoidmisel üleval, eriti päeva lõpus.
- Vajadus kallutada pead tahapoole või tõsta kulmu, et näha langenud laugraami alt.
- Silmade kuivus või vastupidi, pisarate liigproduktsioon (epifoora) häiritud pisarate äravoolu tõttu.
- Nägemisvälja kitsenemine ülalt (nagu vaataks läbi pilu).
- Dubleeruv nägemine (diploopia) või hägune nägemine, kui ptoos on seotud teiste silmaliigutushäiretega.
- Nägemisteravuse halvenemine, eriti ülemises väljaväljas.
- Peavalu või kurnatuse tunne pidevast pingutamisest, et hoida silmi avatuna.
Ptoosi võib liigitada kahte peamisse rühma: kaasasündinud (kongeniitne) ja omandatud (akvisiitne). Kaasasündinud ptoos on kõige sagedasem ja tuleneb peamiselt levaatorlihase arengupuudulikkusest. Omandatud ptoosi põhjused on mitmekesisemad: involutionaalne ptoos (vananemisega seotud lihase- ja sidekoe nõrgenemine), mehaaniline ptoos (laugraami raskuse suurenemine näiteks kasvaja või ödeema tõttu), neurogeenne ptoos (närvikahjustus, näiteks Horneri sündroom või okulomotoornärvi halvatus) ja müogeenne ptoos (lihastehaigused nagu müastenia gravis või müotoonsed düstrofiad). Traumatiline ptoos võib tekkida silmapiirkonna trauma või operatsiooni järel. Mõnel juhul võib see olla ka atüüpiline ilming autoimmuunhaigustel või neuroloogilistel seisunditel.
Ptoosi diagnostika algab põhjaliku anamneesi ja silmade ning silmalaugraamide visuaalse uuringuga. Arst mõõdab silmalaugraami languse astet (mm-des), hindab levaatorlihase funktsionaalsust (reisutõmbe) ning kontrollib silmaliigutusi ja pupillide reaktsiooni. Neurologiline uuring võib olla vajalik neurogeense ptoosi kahtluse korral. Spetsiifilised testid hõlmavad näiteks Tensiloni testi müastenia gravis kahtluse korral. Vajadusel võidakse kasutada ka pildidiagnostikat (näiteks MRI või CT), et välistada ajukasvajaid, aneuriisme või muid struktuurseid kahjustusi. Oluline on eristada tõelisest ptoosist pseudoptoosi, mida võib põhjustada näiteks silma asendi anomaalia või teise silma liigne avamine.
Ravi sõltub ptoosi tüübist, raskusastmest, põhjusest ja patsiendi vanusest. Lastel kaasasündinud ptoosi puhul on sageli vajalik kiire operatsioon, et vältida hambaamblioopiat. Täiskasvanutel, kui ptoos on kerge ja ei pärsi nägemist, võidakse valida jälgimist. Kui põhjuseks on aluseks olev neuroloogiline või süsteemne haigus (nagu müastenia gravis), on vajalik selle haiguse ravi. Peamine ravimeetod on siiski kirurgiline: levaatorlihase lühendamine või kinnitamine (levaatorreseptsioon) või alternatiivsed meetodid nagu frontaalsuspendioon, kus laugraam kinnitatakse otsmikulihasele (seda kasutatakse raskel lihase nõrkuse korral). Operatsiooni eesmärk on taastada laugraami normaalne asend ja funktsioon minimaalsete tüsistustega. Mittedestruktiivse trauma korral võidakse kasutada ka füsioteraapiat või spetsiaalseid silmalaugratasid.
Arsti poole tuleks pöörduda kohe, kui silmalaugraami langus: 1) Tekib äkisti (eriti kui see on ühepoolne), kuna see võib olla insuldi või närvikahjustuse märk. 2) Halveneb kiiresti. 3) Segab nägemist (näiteks katab pupilli või piirab oluliselt nägemisvälja). 4) Kaasneb kahekordne nägemine, silmavalulikkus, peavalud või nõrkus teistes kehaosades. 5) On lapsel esinenud sünnist peale ja takistab normaalset nägemise arengut. 6) Kaasneb silmapiirkonna valu või paistetus, mis võib viidata põletikule või infektsioonile. Planeerimata uue ptoosi ilmnemine on alati põhjus konsultatsiooniks neuroloogi või oftalmoloogi juures.