Mumps (Parotiit)

Kirjeldus

Mumps on kergesti leviv viiruslik nakkushaigus, mis peamiselt põhjustab süljenäärme, eriti kõrvasüljenäärme turset ja põletikku. Kuigi haigus on sageli kergem laste puhul, võib see täiskasvanutel põhjustada tõsiseid tüsistusi, mistõttu on oluline sümptomite õigeaegne äratundmine ja arsti poole pöördumine.

Mumps (Parotiit) on äge nakkushaigus, mida põhjustab mumpsiviirus. Haigus iseloomustub peamiselt paari- või ühekülgse süljenäärme, eriti kõrvasüljenäärme (glandula parotis) põletiku ja tursete tekkega. Viirus võib aga levida ka vereringesse ja kahjustada teisi elundeid ning kudesid, nagu tüümus, munandid, munasarjad, pankreas ja kesknärvisüsteem. Haigus levib õhu kaudu ja on väga nakkav.

Esmasündmused (Prodroomiline faas)
  • Madal palavik
  • Väsimus ja lõdvestumus
  • Peavalu
  • Lihasvalud
  • Isupuudus
Peamised ja iseloomulikud sümptomid
  • Kõrvasüljenäärme tursed, mis annavad näole 'hamstri' välimuse
  • Valu kõrva piirkonnas, mis võimendub närimise või haigutamise ajal
  • Valu ja raskused neelamisel
  • Suukuivus (vähenenud süljeeritus)
Võimalikud tüsistused ja nende sümptomid
  • Munandipõletik (orchiti) – turse ja tugev valu
  • Ajukelmepõletik (meningiit) – peavalu, kõvakael, valgustundlikkus
  • Kõrvapõletik – kuulmise langus
  • Pankreatiit – tugev ülakeha kõhuvalu, iiveldus
  • Munasarjapõletik (ooforiit) – alakeha valu naistel

Haigust põhjustab mumpsiviirus (Paramyxovirus parotidis). Nakatumine toimub nakatunud isiku läbi õhku eraldunud nakkuslikkude tilkade (aevastamine, köhimine) või otsese kontaktiga nakatunud süljega (näiteks ühiste nõude kaudu). Suurim nakatumisrisk on sümptomite ilmnemise mõni päev enne kuni mõni päeva pärast süljenäärmete tursete teket. Peamisteks riskiteguriteks on vaktsineerimata olek, tihe kontakt lastega (koolid, lasteaiad) ja nõrgenenud immuunsüsteem.

Arst seab esialgse diagnoosi tüüpiliste kliiniliste sümptomite (eriti iseloomulike süljenäärmete tursete) põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks võidakse teha laboratoorsed uuringud: vereanalüüs mumpsiviiruse vastaste antikehade (eriti IgM, mis viitab äsja toimunud nakkusele) tuvastamiseks või PCR-test viiruse genoomi tuvastamiseks süljest või uriinist. Tüsistuste korral võidakse vajadusel kasutada täiendavaid uuringumeetodeid nagu lumbaalpunktsioon või kõhuõõne ultraheli.

Spetsiifilist ravi, mis hävitaks mumpsiviirust, ei ole. Ravi on suunatud sümptomite leevendamisele ja organismi toetamisele. Soovitatakse: puhkamist, küllaldast vedelikku, pehmet ja mitte-hapukat toitu (et mitte ärritada süljenäärmeid) ning valu- ja palavikualandajaid (nt paratsetamol või ibuprofeen). Tüsistuste (nt orchiti, meningiidi) korral võib olla vaja haiglaravi ja spetsiifilisemat ravi, näiteks kortikosteroidide kasutamist. Parim ja kõige tõhusam ennetus on vaktsineerimine MMR (leetrid, mumps, punetised) vaktsiiniga.

Pöörduge kohe perearsti või nakkushaiguste spetsialisti poole, kui teil või teie lapsel tekivad mumpsile viitavad sümptomid (eriti süljenäärmete tursed). KUTSUGE KIIRELT KIIRABI VÕI MINGE HAIGLA KIIREABI, kui ilmnevad järgmised hoiatusmärgid: tugev, püsiv peavalu; kõvakael ja valgustundlikkus (võimalik meningiit); ülitugev kõhuvalu ja oksendamine; rasked hingamis- või neelamisraskused; mehel tekivad munandite tursed ja tugev valu; ilmneb teadvuse häire või krambid. Need võivad olla eluohtlike tüsistuste märgid.