Ménière'i tõbi
Kirjeldus
Ménière'i tõbi on krooniline sisukorva häire, mida iseloomustavad korduvad vertigohoog (tugev pearinglus), kuulmise langus, kõrvakohin (tinnitus) ja kõrva täisolekutunne. See seisund võib oluliselt mõjutada inimese elukvaliteeti, kuid sellega on võimalik toime tulla õige ravistrateegia ja eluviisi kohandamisega.
Ménière'i tõbi on sisekõrva (labürindi) hüdrop ehk vedeliku liigse kogumise tagajärjel tekkinud seisund. Sisekõrvas asuvas endolümfide ruumis tekib rõhutõus, mis kahjustab tasakaaluorgani (poolringkanaleid) ja kuulmise elundit (kohleat). See kahjustus põhjustab iseloomulikke sümptomeid nagu pööritus, kuulmislangus ja kohin. Ligikaudu 0,2% rahvastikust on sellega tegemist ning see võib esineda ühe- või mõlema kõrva piirkonnas. Tegemist on progredentse (aja jooksul võivad sümptomid halveneda) ja epishoodilise (hoogude kaupa kulgeva) haigusega, mille põhjuste täpne mehhanism pole siiani lõplikult selge.
- Pööritus (vertigo): Intensiivsed, valulikud pearinglusehoogud, mis võivad kesta 20 minutit kuni mitu tundi.
- Kõrvakohin (tinnitus): Kõrvas või peas kohisev, mürisemise, sumisemise või sireenitaoline heli.
- Kuulmise langus: Eelkõige madalate sageduste kuulmine võib halveneda, eriti hoogu eelnevalt või selle ajal. Kuulmine võib hoogude vahel osaliselt taastuda.
- Kõrva täisolekutunne (aural täisus): Tugev survetunne või "kork sees" tunne poolikus kõrvas.
- Pea valutama või raskustunne (sageli pöörituse ajal).
- Iiveldus ja oksendamine (vertigohoogude tagajärjel).
- Ebapüsivus, tasakaalutus (hoogude vaheajal).
- Ärevus, kuna hoog võib tabada ette hoiatamata.
Ménière'i tõve täpset põhjust ei tunta. Teadlaste arvates on põhjus endolümfide hüdrop – sisukõrva vedeliku tasakaalu häire. See võib olla seotud vedeliku liigse tootmise või ebaadekvaatse imendumisega. Teatud riskitegurid suurendavad haiguse tekkimise võimalust: Pärilik kalduvus (perekonnas haigestumise juhtumid), autoimmuunhaigused (kus keha ründab enda kudesid), kroonilised kõrvapõletikud, allergiad, migreen, trauma (peavalu) ja tugev stress. Samuti võivad mängida rolli hormonaalsed muutused ning vere- ja lümfiringe häired sisukõrva piirkonnas.
Ménière'i tõve diagnoos põhineb peamiselt anamneesil (sümptomite kirjeldusel) ja kuulmise testimisel, kuna pole olemas ühte kindlat testi. Standardseks diagnostikaks loetakse järgmist: Põhjalik anamnees ja otoneuroloogiline uuring (tasakaalu kontroll). Audiomeetria (kuulmise testimine): Kinnitus võib näidata madalate sageduste kuulmise langust. Vestibulaarfunktsiooni testimine (nt videonüstagmograafia VNG): Tasakaaluorgani talitluse hindamine. Teised meetodid: Magnetresonantstomograafia (MRI) – teostatakse, et välistada muud põhjused (nt kasvaja kuulmis- ja tasakaalunärvis). Glütserooli- või furosemiiditest – varem kasutatud spetsiifiline test vedeliku tasakaalu hindamiseks, kuid tänapäeval kasutatakse seda harva.
Ménière'i tõbi on krooniline ja praegu parandamatu, kuid sümptomeid saab tõhusalt kontrollida. Ravi eesmärk on vähendada hoogude sagedust ja tugevust ning säilitada kuulmist. Elustiili muutused: Vähene soola tarbimine, stressi vähendamine, regulaarne uni, kofeiini ja alkoholi piiramine, suitsetamisest loobumine. Medikamentoosne ravi: Diureetikud (kusetegevust suurendavad ravimid) – vähendavad vedeliku hulka kehas, ka sisekõrvas. Pööritusevastased ravimid (nt meklosiin) – kasutatakse hoogude ajal. Steroidid (nt prednisoloon) – võib manustada tablettidena või otse kõrva sisse (intratümppaanselt) põletikuvastase toimega. Retseptiravimid migreeni profilaktikaks (nt topiramaat) – võivad aidata mõnel patsiendil. Invasiivsemad protseduurid: Intratümppaanne ravimmanustamine – steroidi või gentamütsiini sissepistmine keskkõrva kaudu otse sisekõrva. Operatiivne ravi: Kasutatakse harva, kui konservatiivne ravi ei aita (nt endolümfaatiku koti dekompressioon või labürindi eemaldamine). Kuuldeaparaat aitab kaasa kuulmise languse korral.
On oluline konsulteerida otorinolarüngoloogi (kõrva-nina-kurguarsti) või neuroloogiga, kui teil esineb mõni järgmistest sümptomitest: Esimest korda ilmnev tugev pööritus, mis on kaasnenud iivelduse või oksendamisega. Äkiline või progresseeruv kuulmise langus ühes või mõlemas kõrvas. Püsiv kõrvakohin, mis segab igapäevast tegevust. Kõrva täisolekutunne, mis ei kao. Kui teil on juba diagnoositud Ménière'i tõbi, peaksite arsti poole pöörduma kiiresti järgmistel juhtudel: Hoogude sageduse või tugevuse järsk suurenemine. Uute sümptomite teke. Kuulmise järsk halvenemine. Kroonilised sümptomid, mis ei reageeri määratud raviks. Ennetav konsultatsioon aitab täpsustada diagnoosi, alustada õigeaegset ravi ja vältida püsivat kuulmise kahjustust.