Leukopeeania

Leukopeeania ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom või laborileid, mis viitab aluseks olevale probleemile. See on määratletud kui valgete vererakkude koguarvu langus alla normi (tavaliselt alla 4,0 x 10⁹/L). Baltrakud jagunevad mitmeks tüübiks: neutrofiilid (võitlevad bakteriaalsete infektsioonidega), lümfotsüüdid (viirused ja pikaajaline immuunsus), monotsüüdid, eosinofiilid ja basofiilid. Kõige sagedamini täheldatakse neutrofiilide arvu langust (neutropeeniat). Kuna baltrakud toodetakse luuüdis, on leukopeeania peamised põhjused seotud just luuüdi tootmisvõime vähenemisega, baltrakkude liigse hävimisega vereringes või nende kinnipidamisega organismi teistes osades.

Leukopeeania võib olla ajutine või krooniline. Peamised põhjused jagunevad mitmeks rühmaks: 1) Infektsioonid: Erinevad viirusnakkused (nt gripp, EbBarr, HIV) või rasked bakteriaalsed infektsioonid võivad ajutiselt baltrakke hävitada või nende tootmist pidurdada. 2) Ravimid: Paljud kemoteraapia preparaadid on leukopeeania kõige tavalisem põhjus. Samuti võivad seda põhjustada mõned antibiootikumid, hingamisteed ravivad ained, antiepileptikumid ja kilpnäärme ravimid. 3) Luuüdi kahjustused: Luuüdi vähipõletik (nt leukeemia, müelodüsplastiline sündroom), tuumakiirgus või kemoteraapia kahjustab luuüdi rakke. 4) Autoimmuunhaigused: Organism võib hakata tootma antikehi oma baltrakkude vastu (nt süsteemne erütematoosne lupus). 5) Toitainete puudus: Rasked vitamiinide (eriti B12 ja foolhape) või vaskeri puudused võivad häirida baltrakkude tootmist. 6) Muu: Põrna suurenemine võib baltrakke kinni hoida ja hävitada.

Leukopeeania avastatakse peaaegu alati vereproovi analüüsi kaudu (verepilt koos valgete vererakkude diferentsiaalloendusega). See näitab mitte ainult baltrakkude koguarvu, vaid ka iga alamrühma (neutrofiilid, lümfotsüüdid jne) protsentuaalset jaotust, mis aitab kitsendada põhjust. Kui põhjus pole ilmne, võetakse ette täiendavad uuringud: luuüdi punktsioon ja/või biopsia (et hinnata luuüdi seisundit ja välistada vähk), viirustestid, autoantikehade testid ja B12 ja foolhappe taseme määramine. Oluline on ka põhjalik anamnees ja füüsiline uuring, et tuvastada peidetud infektsioone või muid haigusi.

Ravi sõltub täielikult leukopeeania põhjuse ja raskusastmest. Eesmärk ei ole lihtsalt baltrakkude arvu suurendamine, vaid aluseks oleva haiguse või probleemi lahendamine. 1) Põhjuste kõrvaldamine: Võimalusel peatatakse leukopeeaniat põhjustavate ravimite manustamine. Ravitakse aluseks olevat infektsiooni või autoimmuunhaigust. 2) Toetav ravi: Kasvufaktorid (nt G-CSF) stimuleerivad luuüdis neutrofiilide tootmist, eriti kemoteraapia patsientidel. Rasketel infektsioonidel määratakse laia mõjuga antibiootikume. 3) Ennetamine: Leukopeenia korral on oluline vältida nakkushaigestumist: põhjalik kätepesu, vältida kontakti haigetega, süüa ainult hästi küpsetatud toitu, hoolitseda suuhügieeni eest. 4) Toitumine: Tasakaalustatud toitumine, mis tagab piisava valgu, vitamiinide ja mineraalide koguse, toetab immuunsüsteemi.

Leukopeeania ise ei põhjusta valu, seetõttu avastatakse see sageli juhuslikult vereanalüüsil. Kohese arstiabi nõuavad järgmised olukorrad: palavik üle 38,3°C või külmavärinad; hingamisraskused, rinnavalud; järsk nõrkus, uimastus või segadusseisund; suuõõnest või pärakust alguse saanud verejooks; nahal tekkiv punakas-violetne lööve või vereplekid; raskesti paranevad haavad või punkioonikohad. Kui teile on määratud kemoteraapia või muud leukopeeaniat tekitavad ravimid, järgige rangelt oma hematoloogi või onkoloogi juhiseid palaviku ja muude märkide osas.