Leishmanioos

Leishmanioos on infektsioonhaigus, mida põhjustavad üherakulised parasiidid perekonnast Leishmania. Neid parasiite levitavad väikesed, öise eluviisiga sääseliigid (perekonnast Phlebotomus Lähis-Idas ja Aafrikas ning Lutzomyia Ameerikas). Kui nakatunud sääsk inimest närib, siseneb parasiit vereringesse ja paljuneb makrofaagides – immuunsüsteemi rakkudes, mis peaksid organismi kaitsma. See põhjustab põletikulist reaktsiooni ja lõpuks rakkude hävimist, mis omakorda viib haigusele iseloomulike sümptomiteni. Haigus võib esineda kolme peamise vormina: nahaleishmanioos (koe kahjustus piirkonnas, kus sääsk näris), limaskestade leishmanioos (kahjustus nina, suu ja kurgu limaskestadele) ning visteraalne leishmanioos (ka kala-azar), mis ründab siseorganeid, eelkõige põrna, maksa ja luuüdi. Organismi immuunsus mängib olulist rolli selles, kuidas haigus avaldub.

Leishmanioosi põhipõhjus on Leishmania parasiidi nakatumine, mis toimub nakatunud sääse (liikidest Phlebotomus või Lutzomyia) närimise kaudu. Parasiit elutseb ja paljuneb sääse seedekulglas ning kantakse edasi inimesele või loomale vereimejate ajal. Peamised riskitegurid hõlmavad: elamist või reisimist piirkondadesse, kus haigus on endemiline (nt Lähis-Ida, Aafrika osad, Lõuna-Ameerika, Lõuna-Euroopa); immuunsüsteemi nõrgenemist (nt HIV-nakkus, kemoteraapia või teatud ravimid); ning majapidamislisust (elamine puudulike elutingimustega piirkondades, kus sääsed siginevad). Mõned liigid võivad levida ka loomatoorikutest inimesele (zoonoos).

Leishmanioosi diagnoosimine põhineb kliinilistel sümptomitel, patsiendi reisiajalool ja erinevatel laboratoorsetel testidel. Naha vormi puhul võetakse haava servadelt või sõlme sisesisust biopsia või skraping ning uuritakse mikroskoobi all parasiitide leidmiseks või kasvatatakse parasiite erilises keskkonnas (kultuur). Visteraalse leishmanioosi diagnoosimiseks tehakse luuüdi või põrna punktsioon, et leida parasiite. Kasutatakse ka seroloogilisi teste (nagu näiteks ristimmunoelektroforees või ELISA), mis tuvastavad organismis parasiitide vastu tekkinud antikehi. Molekulaarsed meetodid (nt PCR) on väga tundlikud ja spetsiifilised, võimaldades tuvastada parasiidi DNA-d ja täpselt määrata selle liiki. Lisaks võidakse teha maksa- ja põrna uuringuid ultraheli või CT abil.

Leishmanioosi ravi sõltub haigusvormist, parasiidi liigist, patsiendi tervislikust seisundist ja haiguse levikust. Visteraalset ja limaskestade leishmanioosi ravitakse alati süstes antimoonpreparaatidega (nt natriumstiboglukonaat või meglumiinantimonaat) või teiste efektiivsete ravimitega nagu amphotericin B (eriti liposoomsel kujul, mis on vähem mürgine), paromomütsiin või miltefosiin. Nahaleishmanioosi korral, kui haavad on väikesed ja arvukus piiratud, võidakse rakendada kohalikku ravi (nt paromomütsiini kreem või mürgikiletusteraapia). Suuremate või raskemate nahakahjustuste korral kasutatakse ka süsteemset ravi. Oluline on ka sümptomaatiline ravi: palaviku alandamine, valu leevendamine, toitlustuse parandamine ja tekkivate infektsioonide ravi. Ravi võib olla pikk ja võtta nädalaid, ning see nõuab läbivat arsti järelevalvet.

Arsti poole tuleks pöörduda kiiresti järgmistel juhtudel: Kui pärast viibimist või reisimist piirkondadesse, kus leishmanioos on levinud, tekivad sääsekriimudele, mis ei parane, tekkivad mittedoloratsioonita haavad või sõlmed. Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui lisanduvad sümptomid nagu pikaajaline (üle kahe nädala) palavik, suur nõrkus, selgelt märgatav kaalulangus või kõhu piirkonnas tunduv suurenemine (mis võib viidata põrna või maksa suurenemisele). Need võivad olla visteraalse leishmanioosi märgid, mis on eluohtlik haigusvorm ja nõuab kohest haiglaravi. Samuti tuleks konsulteerida, kui nahahaavad muutuvad suuremaks, sügavamaks või hakkavad levima limaskestadele (nina, suu). Ennetus on väga oluline – reisijatel tuleks kasutada putukatõrjevahendeid, kanda katvaid riideid ja vältida öise aja väljasviibimist riskipiirkondades.