Leiomüosarkoom

Leiomüosarkoom on pahaloomuline kasvaja (sarkoom), mis pärineb silelihaskoe rakketest. Silelihased asuvad paljudes siseelundites, nagu emakas, mao-sooletrakt, veresooned ja nahk. Kasvaja areneb siis, kui need rakud muutuvad kontrollimatult ja hakkavad moodustama patoloogilist kudet. Leiomüosarkoom võib olla nii lokaliseerunud kui ka metastaasiv, levides teistesse kehaosadesse, peamiselt kopsudesse ja maksa. See on üldiselt täiskasvanute haigus ja võib olla ravimatu, kui seda ei avastata piisavalt vara.

Leiomüosarkoomi täpsed põhjused on teadmata. Enamikul juhtudel tekib see juhuslikult ilma selge põhjuseta. Siiski on tuvastatud mõned riskitegurid, mis suurendavad haigestumise tõenäosust:

• Geneetika: Pärilikud sündroomid, nagu Hereditaarne leiomüosarkoom ja Retinoblastoomiga seotud sündroom.
• Kiiritusravi: Varasem kiiritusravi teiste vähivormide puhul võib aastaid hiljem suurendada sarkoomi riski kiiritatud piirkonnas.
• Vanus: Haigus esineb sagedamini keskealistel ja vanematel täiskasvanutel, kuigi võib esineda igas vanuses.
• Hormonaalsed tegurid: Mõnel juhul võib östrogeen soodustada emakas asuva leiomüosarkoomi kasvu.
• Immunosupressioon: Pikaajaline immuunsüsteemi nõrgenemine (nt pärast organisiirdamist).

Leiomüosarkoomi diagnoosimine nõuab erinevate meetodite kombinatsiooni, kuna sümptomid võivad olla ebaspecifiilsed.

1. Kliiniline uuring ja anamnees: Arst küsib sümptomite kohta ja teeb füüsilise uuringu, et hinnata paise või muid muutusi.

2. Pildidiagnostika:

• Ultraheli (ultraaluskontroll): Esmane meetod eriti kõhu- ja vaagna piirkonna hindamiseks.
• Kompuutertomograafia (CT): Üksikasjalik kehasisene skaneerimine kasvaja suuruse, asukoha ja võimalike metastaaside tuvastamiseks.
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Eriti hea pehmete kudede, nagu lihased, visualiseerimiseks.

3. Biopsia ja patoloogiline uuring: Otsustav samm. Kasvaja kudedest võetakse väike proov (biopsia), mida uuritakse mikroskoobiga, et kinnitada sarkoomi tüüp ja agressiivsus.

4. Molekulaarsed testid: Mõnel juhul tehakse kudeproovist geneetilised testid, et tuvastada spetsiifilisi mutatsioone, mis võivad mõjutada ravi valikuid.

Leiomüosarkoomi raviplaan sõltub kasvaja asukohast, suurusest, staadiumist (kas on levima hakanud) ja patsiendi üldisest tervisest. Ravi on tavaliselt multidisciplinaarne, hõlmates mitme eriala arste.

• Kirurgia: Eesmärk on kasvaja täielik eemaldamine koos tervete koepiiridega (radikaalne resektsioon). See on peamine ravi meetod lokaliseeritud haigusel.
• Radioterapia (kiiritusravi): Kasutatakse enne operatsiooni kasvaja vähendamiseks või pärast operatsiooni jäänud rakke hävitamiseks, et vähendada retsidiviivi ohtu.
• Süstoterapia (nt kemoterapia): Kasutatakse peamiselt metastaasiva või operatsiooniks sobimatu haiguse puhul. Leiomüosarkoom ei ole alati kemoterapiale tundlik, kuid mõned režiimid võivad kasvu pidurdada.
• Sihtmärgiravi: Uued ravimid, mis sihtivad spetsiifilisi kasvajarakkudes esinevaid molekule või muteerunud geene, võivad olla valik teatud patsientidel.
• Toetusravi: Valulindus, toitumisnõustamine ja psühholoogiline tugi on olulised osad terviklikust ravis, et parandada elukvaliteeti.

Oluline on konsulteerida arstiga kohe, kui märkate mõnda järgmistest märkidest, eriti kui need ei kao iseenesest või muutuvad halvenenuks:

• Kõhus või vaagna piirkonnas tajutav kiiresti kasvav või valuline paise.
• Ebanormaalsed verejooded (nt raskekujulised menstruatsioonid, verejooded menopausi järel).
• Püsiv või halvenev kõhuvalu, mis ei seostu toiduga või muude tavaliste põhjustega.
• Ootamatu ja põhjendamatu kaalulangus.
• Pidev väsimus ja nõrkus, mis ei parane puhkuse abil.
• Uus ja püsiv hingamisraskus või köha (mis võib viidata metastaasidele kopsudes).

Kiire reaktsioon on eriti oluline, kuna varajane diagnoos ja ravi algus annavad parima tulemuse.