Kusejuhade vähk (ureteri vähk)

Kusejuhade vähk on pahaloomuline kasvaja, mis areneb kusejuha seina limaskestas. Kusejuhad on kaks peent toru, mis transpordivad uriini neerust põieni. Enamikul juhtudel (umbes 90%) tegemist on uroteliaalse kartsinoomiga – sama tüüpi vähiga, mis esineb põiekasvajatel. Kasvaja võib tekitada ummistust, mis põhjustab neeru tagasivoolu, hüdronefroosi (neeru paisumist) ja lõpuks neerupuudulikkust. Haigus võib esineda ühes või mõlemas kusejuhas ning on sageli seotud põie- või neeruvähiga. See on suhteliselt haruldane, moodustades vaid 2-5% kõigist kuse-suguteede vähijuhtumitest, kuid on agressiivne ja nõuab kiiret sekkumist.

Kusejuhade vähku põhjustavad samad riskitegurid mis põie- ja neeruvähki. Täpne põhjus ei ole teada, kuid on tuvastatud mitu olulist riskitegurit:

Peamised riskitegurid:

• Tubakasuitsetamine: See on kõige olulisem riskitegur, mis suurendab haigestumise riski kuni 6 korda. Kahjulikud ained uriinis kahjustavad kusejuhade limaskesta.
• Keemiliste ainete kokkupuude: Eeskätt tööstusharudes, kus kasutatakse aromaatilisi amiine (värvide, plastiku, kummi tootmine).
• Krooniline kusejuhade põletik või ärritus: Näiteks pikaajalised kivised või korduvad infektsioonid.
• Põievähk või neeruvähk anamneesis: Haiguse levimine või teine esinemiskoht.
• Pärilikud tegurid: Lynchi sündroom (pärilik mittepolüpoosne kolorektaalvähk) ja muud geneetilised häired suurendavad riski.
• Fenatsetiini sisaldavate valuvaigistite pikaajaline tarvitamine (praegu enam kasutusel ei ole).
• Vanus ja sugu: Enamik juhtumeid diagnoositakse üle 70-aastastel patsientidel. Mehed on naistest 2-3 korda haigestunumad.
• Balkani nefropaatia (pärilik krooniline neerupõletik).

Kusejuhade vähk on raske varajases staadiumis avastada. Diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Kliiniline uuring ja anamnees: Arst küsib sümptomite, suitsetamisharjumuste ja tööalaste riskide kohta.

2. Laboratoorsed testid:

• Uriinianalüüs ja mikroskoopia: veri, püsikoe rakud või kasvajarakud uriinis (tsütoloogia).
• Veretööd: neerufunktsiooni hindamine (kreatiniin, GF), maksafunktsiooni testid ja üldine verepilt (anemia kontrollimiseks).

3. Pildidiagnostika:

• Kuse- ja suguteede ultraheli: Esmane meetod ummistuse, hüdronefroosi või massi avastamiseks.
• Kontrastainega arvutitomograafia (CT-Urogramm): Kuldne standard. Võimaldab detailselt hinnata kusejuhasid, neerusid ja põit, ning tuvastada kasvaja, selle suuruse ja levikut.
• Magnetresonantstomograafia (MR-Urogramm): Alternatiiv, kui CT-d ei saa teha (nt raseduse või kontrastaine allergia korral).
• Retrogradne püelogramm: Spetsiaalne uuring, kus kontrastaine sisestatakse kusejuhadesse tsüstoskopiaga; annab väga täpse info kasvaja asukoha ja ulatuse kohta.

4. Endoskoopilised meetodid:

• Tsüstoskoopia ja ureteroskoopia: Põie ja kusejuhade vaatlus õhukese toru abil. Võimaldab otseselt kasvajat vaadelda ja biopsiat võtta.
• Biopsia ja histoloogiline uuring: Kasvaja koeproovi võtmine on diagnoosi kinnitamiseks kohustuslik. Määratakse kasvaja tüüp ja agressiivsus (aste ja gradus).

5. Metastasite otsing: Kui kahtlustatakse levimist, tehakse luuskanne, rindkere CT või PET-CT.

Ravi valik sõltub kasvaja asukohast, suurusest, patsiendi üldisest tervisest ja metastasite olemasolust.

1. Kirurgiline ravi – peamine meetod:

• Radikaalne nefreureterektomia: Kuldne standard lokaliseerunud haiguse korral. Eemaldatakse neer, kogu kusejuha koos selle suudmega ja põie kiil (kus kusejuha põiesse suubub). See on vajalik, kuna vähk kaldub levima mööda kogu kusejuhad.
• Kusejuhasäästlik operatsioon (segmendresektsioon): Teostatakse vähestel juhtudel – väikeste, üksikute, madala astmega kasvajate puhul, kui teine neer on kahjustunud või puudub. See hõlmab kasvaja eemaldamist koos kusejuhalõiguga ja seejärel uuesti ühendamist.
• Endoskoopiline resektsioon (ureteroskoopia või perkutaanne lähenemine): Kasvaja eemaldamine kusejuhast toru abil. Sobib väga varajastele, madala riskiga kasvajatele. Nõuab intensiivset järelvalvet, kuna retsidiivi risk on suurem.

2. Immunoterapia ja sihtterapia: Metastaatilise haiguse puhul on traditsioonilise keemiaravi asemel või lisaks kasutusele võetud immunoteraapiad (nt PD-1/PD-L1 inhibiitorid) ja sihtpreparaadid, mis ründavad spetsiifilisi kasvajarakke.

3. Toetav (palliatiivne) ravi: Kui terviklik ravimine ei ole võimalik, keskendutakse sümptomite leevendamisele. See võib sisaldada:

• Valuvaigisteid.
• Kusejuhasete (stent) või nefrostooma (toru neerusse) paigaldamist ummistuse leevendamiseks.
• Kiiritusravi valu või metastaside kontrollimiseks.
• Toitaineteraapia ja psühholoogiline tugi.

Pärast põhiravijärgne järelvalve on väga oluline, kuna retsidiivi risk (eriti põies) on kõrge. Järelvalveprogramm sisaldab regulaarseid tsüstoskoopiaid, uriinitsütoloogiat ja pildiuuringuid.

Kõik järgmised sümptomid nõuavad kiiret arstlikku konsultatsiooni, eriti kui teil on eelnevad riskitegurid (nt suitsetamine):

KIIRELT KONSULTEERUGE ARSTIGA, KUI:

• Tekib silmaga nähtav veri uriinis (uriin võib olla roosa, punane või kola). See on kõige olulisem hoiatussümptom.
• Teil on pidev või terav valu külje, kõhu või selja piirkonnas, eriti kui see on seotud iivelduse või oksendamisega.
• Teil on uriinierituse vähenemine või täielik peetus koos valu või kõhupingutusega.
• Teil on korduvad ja rasked kuseinfektsioonid.
• Kaotate kaalu ilma selge põhjuseta või tunnete pidevat äärmist väsimust.

Rekommendatsioon: Kui teil on diagnoositud põievähk ja teil tekivad uued küljevalud või uriiniveritsus, on oluline teavitada oma onkoloogi, et välistada kusejuhade kaasosalus. Varane diagnoosimine suurendab oluliselt ravi edukust ja ellujäämist.