Keskmine uveiit (Uveitis intermedia)

Keskmine uveiit on uveiidi vorm, milles põletik on lokaliseeritud peamiselt silma klaaskehale ja selle ümbritsevatele struktuuridele, kusjuurest võib see mõjutada ka võrkkesta perifeerset osa. Põletik on sageli kahepoolne ja pikaajaline (krooniline). Haiguse mehhanism seisneb immuunsüsteemi reageerimises, mis põhjustab valgete vereliblede kogunemist klaaskehasse, viies selle udustumiseni. See võib põhjustada udust nägemist, lenduvate punkte (nn "kärbsed") ja hiljem võib põletikule lisanduda makula (kollatähn) turse või võrkkesta verejuhtimise probleemid. Eriti oluline on eristada seda muudest uveiidi vormidest, sest ravi ja prognoos võivad erineda.

Keskmise uveiidi täpne põhjus ei ole sageli teada (idiopaatiline uveiit). Siiski seostatakse seda järgmiste seisunditega:

• Autoimmuunhaigused: Sarcoidoos, multiple skleroos (MS), Bechterewi tõbi (anküloseeriv spondüliit).
• Infektsioonid: Sifiliis, tuberkuloos, Lyme'i tõbi, mõned viirusinfektsioonid.
• Põletikulised sündroomid: Pars planiit on keskmise uveiidi üks levinumaid vorme, eriti lastel ja noorukitel.
• Geneetilised tegurid: Teatud HLA-tüübid (nt HLA-DR15) võivad suurendada haigestumise riski.
• Vanus: Sageli diagnoositakse noortel täiskasvanutel (20-40 eluaastat) ja lastel.
• Sugu: Haigestumine on veidi sagedamini naistel.

Oluline on märkida, et paljudel patsientidel ei leita aluseks olevat süsteemset haigust.

Keskmise uveiidi diagnoosimine nõuab põhjalikku silmaarsti (oftalmoloogi) läbivaatust.

1. Anamnees ja visuaalne hindamine: Arst küsib sümptomite kohta ja hindab nägemisteravust.

2. Biomikroskoopia (pilukvilambi abil silma uurimine): See on peamine meetod. Arst hindab klaaskeha seisu, otsib põletikule viitavaid "lumepalli" moodustisi (valged verelibled) ja võrkkesta seisundit.

3. Okulaarne optiline koherentstomograafia (OCT): Oluline meetod makula tursete ja võrkkesta struktuuri hindamiseks.

4. Silmapõhja fluorotseiinangiograafia (FAG) või indotsüaniinrohelise angiograafia (ICGA): Need uuringud näitavad veresoonte seisundit võrkkestas ja võivad paljastada põletikulisi muutusi.

5. Üldised ja spetsiifilised laboriuuringud: Kui kahtlustatakse süsteemset haigust, tehakse veretöid (näiteks CRP, verepilt, HLA-B27, ACE, infektsioonimärgid süüfilis, tuberkuloos jms) ja võidakse soovitada rindkere röntgenipilti või muid kujutlustunde.

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja uuringute tulemustel, et välistada teised põhjused.

Ravi eesmärk on kontrollida põletikku, ennetada tüsistusi ja säilitada ning taastada nägemist. Valik sõltub põletiku raskusastmest ja aluseks olevast põhjusest.

1. Kohalik (topikaalne) ravi: Sageli ei ole piisav, kuna põletik on silma sügavamas osas.

• Steroidide tilgad: Kasutatakse abivahendina kergetel juhtudel või koos süstiteraapiaga.
• Steroidisüstid silma ümbrusesse (parabulbaarsed või subtenoni süstid): Võivad olla efektiivsed põletiku maha surumiseks piisavalt sügaval.

2. Süsteemne ravi (tabletid või süstid vereringesse):

• Peroraalsed kortikosteroidid (nt prednisoloon): Esmane valik keskmise või raske põletiku korral. Pikaajalist kasutust püütakse vältida kõrvaltoimete tõttu.
• Immuunmodulaatorid/immunosupressandid: Kui steroidid on ebaefektiivsed või kõrvaltoimed liiga suured. Kasutatakse näiteks metotreksaati, azatiopriini, mykofenolaati või tsüklosporiini.
• Bioloogilised preparaadid: Näiteks infliksimab või adalimumab, mis sihib spetsiifilisi põletikku vahendavaid tsütokiine (TNF-α). Kasutatakse rasketel ja ravile vastupidavatel juhtudel.

3. Kirurgiline ravi:

• Vitrektoomia: Klaaskeha eemaldamine, kui see on oluliselt udune või on tekkinud tõsiseid verejooksusid või kasvajaid. See võib parandada nägemist ja samas võtta proove diagnoosi täpsustamiseks.

4. Põhjuste ravi: Kui leitakse aluseks olev infektsioon või autoimmuunhaigus, suunatakse ravi ka selle vastu.

Oluline on otsida silmaarsti abi kohe, kui ilmnevad järgmised sümptomid:

• Äkkine või järkjärguline nägemise hägustumine või udustumine ühes või mõlemas silmas.
• Uute, arvukate "lenduvate kärbeste" või helevalguse sätete ilmumine nägemisväljas.
• Nägemisteravuse märgatav langus, mis ei parane.
• Silma valu, punasus või valguskartus (kuigi keskmise uveiidi puhul valu võib puududa!).

ERITI OLULINE ON KIIRENDATULT KONSULTEERUDA, KUI:

• Sümptomid ilmnevad väga kiiresti (tunnid, päevad).
• Nägemine halveneb järsult.
• Lisandub tugev silmavalu või peavalu.
• Teil on teadaolev autoimmuun- või süsteemne põletikuline haigus (nt sarkoidoos, MS).

Kroonilise uveiidi korral on vaja regulaarset jälgimist oftalmoloogi poolt, isegi kui sümptomid on ravi tõttu leevendunud, et vältida tüsistusi.