Keskmine kõrvapõletik
Kirjeldus
Keskmine kõrvapõletik on üks levinumaid haigusi, eriti laste seas, mis tähendab vidusaude piirkonna põletikku. See võib tekitada tugevat valu, palavikku ja ajutisi kuulmishäireid. Õigeaegne ja korrektne ravi on oluline, et vältida tüsistusi nagu kuulmise püsiv kahjustus.
Keskmine kõrvapõletik (ladina keeles Otitis media) on haigus, mille puhul põletikku tekkib vidusaudes – õhuga täidetud õõnesruumis kõrvakõdara taga, kus asuvad kuulmisluid ja mis ühendab kõrvakõdara ninakaaluga Eustachi toru kaudu. Haiguse käigus koguneb sinna vedelikku, mis tekitab survet, valu ja põletikulisi muutusi. See võib olla akuutne (järsk ja valulik, sageli seotud nakkusega) või krooniline (pikaajaline või korduv, mida võib iseloomustada vedeliku kogunemine ilma ägeda põletikuta). Väikelastel on haigus eriti sage, kuna nende Eustachi toru on lühem ja horisontaalsem, mis muudab nakkuse leviku kergemaks.
- Tugev või pulsseeriv kõrvavalu, eriti lastel
- Kõrvalekuulmine või tunne, nagu kõrv oleks kinni
- Kõrge kehatemperatuur (palavik)
- Vedeliku voolamine kõrvast (kõrvavool), mis võib olla selge, püsine või isegi verd sisaldav
- Ärevus, rahutus ja nutmine imikutel ja väikelastel
- Peavalu ja väsimus
- Iiveldus või oksendamine
- Unehäired ja söömisraskused
- Tasakaaluhäired, kõhklemine kõndimisel
- Vähenenud aktiivsus või huvi mängimise vastu
Peamiseks põhjuseks on ülemiste hingamisteede nakkus (näiteks külmetus või grip), mis põhjustab turse ja ummistuse Eustachi torus. See takistab normaalset vedeliku äravoolu vidusaudest, luues ideaalsed tingimused bakterite või viiruste paljunemiseks. Olulised riskitegurid on: noor vanus (eriti 6 kuud kuni 5-aastased lapsed), lasteasutustes käimine, sagedased külmetushaigused, allergilised riniidid (nt lehmaliha, tolm), passiivne suitsustamine, pättninaluu ebanormaalsus (nt adenoidid) ja perekondlik kalduvus. Imikute puhul võib riski suurendada pudelitoitmine lamavas asendis.
Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil (sümptomite kirjeldus) ja füüsikalisel läbivaatusel. Arst kasutab otoskoopi, et visuaalselt hinnata kõrvakõdara seisundit. Põletiku korral võib kõrvakõdar olla punetav, välja paisunud või vedelikuga täidetud, mis piirab selle liikuvust. Kui diagnoos on ebamäärane, võidakse kasutada täiendavaid meetodeid: timpanomeetriat, mis mõõdab vidusaude rõhku ja bükli reflekse; audiomeetriat (kuulmise testi), eriti kahtluse korral kuulmise langusest; ja harvemini pilddiagnostikat (arvutomograafiat või magnetresonantstomograafiat), kui kahtlustatakse tüsistusi nagu mastoidiit või sisekõrvapõletik.
Ravi strateegia sõltub haiguse tüübist, raskusastmest ja patsiendi vanusest. Paljud kerge kuni mõõduka akuutsed juhtumid, eriti viiruspõhised, paranevad ise. Siiski on sümptomaatiline ravi oluline: valu- ja palavikuvastaseid ravimeid nagu paratsetamol või ibuprofeen. Bakteriaalse infektsiooni kahtluse korral (nt kõrge palavik, tugev valu, mõlema kõrva haarus) määratakse antibiootikume (nt amoksitsilliin). Kroonilise või korduva keskmise kõrvapõletiku puhul, kus vedelik koguneb püsivalt (serotootiline keskmine kõrvapõletik), võib olla vajalik kirurgiline sekkumine – müringotomia koos ventilatsioonitoru (kõrvatoru) paigaldamisega. See väike toruke aitab taastada õhuringlust ja vedeliku äravoolu. Oluline on ka aluseks olevate riskitegurite kontroll, nt allergia ravi ja suitsust hoidumine.
Kõrvavalu või muud sümptomid, mis kestavad üle 24–48 tunni või halvenevad, vajavad arsti hindamist. Vajadus kiire meditsiinilise abi järele (rüntige kiirabisse või haigla erakorralisse osakonda) tekib järgmiste "punaste lippude" korral: väga kõrge palavik (üle 39,5 °C), jäikus või valu kaelas, äkiline või tugev peavalu, teadvuse muutused (segadus, letargia), püsiv oksendamine või märgatav nõrkus/nägemishäired. Imikute ja väikelaste puhul on hädaolukorrad ka: pidev läbitungiv nutt, erakordne rahutus või vastupidi – liigne vaikne olek ja reageerimatus, keeldumine söömast/joomast või märgatav pealaelume paisumine.