Keratomycosis (seene keratiit)

Keratomycosis on sarvekesta (kornea) põletikuline haigus, mida põhjustavad erinevad seenerühmad, näiteks kandidad (Candida) või mittekandidad (nt Fusarium, Aspergillus). Sarvekesk on silma selge eesmine osa, mis katab vikerkest ja võimaldab valgusel sattuda silma. Seenekolooniad võivad asustada sarvekesta pinnakatet (epiteeli) või tungida sügavamale stromasse. Kui nakkus levib, tekib põletik, mis kahjustab sarvekesta struktuuri, muutes sada läbipaistmatuks. See põhjustab valulikkust, punetust ja olulist nägemise hägustumist. Haigus on sageli seotud silma esialgse trauma või muu põhjustatud vigastusega, mis loob sissepääsu seenedele. Oluline on mõista, et see ei ole levinud haigus, kuid selle risk on suurem kindlates olukordades, nagu pikaajaliste kortikosteroidide kasutamine silmatilgutena või immuunsüsteemi nõrgenemine.

Peamine põhjus on sarvekesta pinnakatte katkemine, mis võimaldab seenel sattuda kude sisse. Seeneliigid, mis seda haigust põhjustavad, leiduvad keskkonnas (muld, taimed, veekogud). Põhilised riskitegurid ja põhjused on:

• Silma trauma: Vigastus söepuru, oksa, lehe või muu orgaanilise materjaliga on kõige levinum algpusse. Kontaktläätsede kandjatel võib trauma olla väiksem, kuid samuti ohtlik.
• Kontaktläätsede ebarahuldav kasutus: Pikaajaline või öine kandmine, ebarahuldav puhastamine või läätsede kandmine ujumisel suurendab oluliselt riski.
• Kortikosteroidide sisaldavate silmatilkude pikaajaline kasutus: Need tilgad nõrgendavad kohalikku immuunkaitset ja võivad soodustada seenekasvu.
• Põhishaigused: Diabeet, autoimmuunhaigused (nt reumatoidartriit) või teised seisundid, mis nõrgendavad immuunsüsteemi.
• Silmaoperatsioonid eelnev: Näiteks katarakti eemaldamine või muud sarvekesta operatsioonid.
• Põletikulised silmahaigused: Kuiva silma sündroom või krooniline blefariit (laugude ääre põletik).

Seene keratiidi kahtlus tekib tüüpiliste sümptomite ja anamneesi (eriti silmatrauma) põhjal. Täpne diagnoos nõuab spetsiaalseid uuringuid:

1. Biomikroskoopia (pilpjoonelambi uuring): Silmaarst uurib sarvekesta suurendatult, otsides iseloomulikke muutusi nagu "kuiv" või "porine" infiltrat, võimalikku seeneleva või reaktiivset sarvemädanikku.

2. Sarvekesta kraapimine: Arst võtab steriilse instrumendiga mikroskoopilise proovi kahjustunud piirkonnast. See proov jaotatakse kaheks:

• Grami värvimine ja kaltsiumfluoriidvärv (Calcofluor White) värvimine: Kiire meetod seente mikroskoopiliseks tuvastamiseks.
• Kultuur: Proov istutatakse erilisele seenekasvatuskeskkonnale (nt Sabouraudi glükoosagar). See võimaldab täpselt tuvastada seeneliigi ja määrata selle tundlikkus antimükotikumidele (seenevastastele ravimitele). Kasvamine võib võtta mitu päeva kuni nädalaid.

3. Sarvekesta konfokaalmikroskoopia: Mitteinvasiivne meetod, mis võimaldab reaalajas näha sarvekesta kihte ja võib tuvastada seenehüüfe (seeneniidid).

4. Sarvekesta biopsia: Harvadel juhtudel, kui kraapimine ei anna tulemust, võib olla vaja väikese koe võtmist sügavamast kihist.

Ravi on sageli pikk ja vajab kannatlikkust. Eesmärk on hävitada seenekoloonia ja vähendada põletikku, et säilitada sarvekesta läbipaistvus.

• Kohalik (topikaalne) antimükotiline ravi: See on peamine ravi. Kasutatakse intensiivset silmatilkude režiimi (nt iga tund või iga 2 tunni järel esimestel päevadel). Levinud preparaadid on natamütsiin, amfoteritsiin B või vorikonasool. Mõned tilgad tuleb eriliselt tellida apteegist, kuna nad ei ole alati valmis saadaval.
• Süsteemne antimükotiline ravi: Raskel juhtudel või sügava nakkuse korral määratakse seenevastaseid tablette (nt vorikonasool, flukonasool) suukaudselt.
• Põletikuvastane ravi: Steroidseid (kortikosteroidide) tilku kasutatakse väga ettevaatlikult ja ainult siis, kui antimükotiline ravi on efektiivne, et kontrollida kahjustavat põletikku. Enneaegne steroidide kasutamine võib seenekasvu dramaatiliselt suurendada.
• Kirurgiline ravi: Kui ravi ei ole edukas või on tekkinud suur sarvemädanik, võib olla vajalik:
• Terapeutiline sarvekesta transplantatsioon (keratoplastika): Kahjustunud sarvekesta osa või kogu sarvekesk asendatakse doonori sarvekestaga. See on sageli vajalik, et taastada nägemine.
• Silma eemaldamine (enukleatsioon): Eriti raskel ja valdamatu infektsiooni korral, mis ohustab teretuld, võib see olla viimane võimalus valu leevendamiseks ja nakatumise leviku vältimiseks.

Iga silma trauma või järsku tekkivat sümptomit tuleks võtta tõsiselt. Otsige KOHE silmaarsti abi, kui teil on mõni järgmistest sümptomitest, eriti kui teil on eelnev silmatrauma või te kasutate kontaktläätsesid:

• Järsk või tugev valu silmas pärast väiksematki vigastust.
• Punetus, mis ei vähene päeva jooksul.
• Nägemise kiire halvenemine või udususe teke.
• Valgustundlikkuse suurenemine.
• Võõrkehatunne, mis ei kao pärast läätsede eemaldamist ja silma loputamist.

ERAKORRALINE OLUKORD: Ärge oodake. Seene keratiidi ravi on mõjusaim just esimestel päevadel. Iga viivitus raskendab ravi ja suurendab püsiva kahjustuse riski.