Iritatiivne kontaktpõletik
Kirjeldus
Iritatiivne kontaktpõletik on nahapõletik, mis tekib otsese kokkupuute tulemusena füüsiliste või keemiliste ärritajatega. See on üks levinumaid kutsehaigusi, mis põhjustab nahakahjustust ja olulist ebamugavust. Õigeaegne ärritaja tuvastamine ja kõrvaldamine on ravi aluseks ja võtab ära ka pikaajalise kroonilise põletiku riski.
Iritatiivne kontaktpõletik on mitte-allergiline nahakahjustus, mis tekib siis, kui nahk puutub kokku aine või teguriga, mis otseselt kahjustab nahakaitset. Erinevalt allergilisest kontaktpõletikust ei ole siin tegemist immuunsüsteemi ülireaktsiooniga konkreetsele allergenile, vaid füüsikalis-keemilise ärrituse tagajärjega. Põletik võib olla äge (tekib lühikese, tugeva kokkupuute korral) või krooniline (areneb pikemaajalise, korduva kerge ärrituse tagajärjel). Protsess hõlmab nahapinna kaitselise lipidikihi hävimist, rakukahjustust ja lõpuks põletikulist reaktsiooni, mis avaldub punetuse, paistetuse ja valu tundena.
- Naha kuivus ja pingetunne
- Kipitamine ja kõrvetunne ärritatud piirkonnas
- Punetus (erütseem)
- Kerge paiste
- Selged paistetus ja valu
- Vesivilede teke
- Naha lõhenemine (ragad) ja krõbedus
- Koorikute moodustumine
- Naha paksenemine (lichenifikatsioon) kroonilistel juhtudel
Põhiline põhjus on naha otsene kokkupuude ärritava aine või füüsikalise teguriga. Levinumad ärritajad jagunevad kahte rühma: keemilised (nt leelised, happed, lahustid, kangid pesuvahendid, määrded) ja füüsikalised (nt hõõrdumine, rõhk, kõrge või madal temperatuur, niiskus). Riski suurendavad tegurid on nahakaitsemehhanismide nõrgenemine (nt atoopilise dermatiidiga patsientidel), pidev niiskus käte nahal (nt tihe pesemine), kuiv õhk ja eakas, kus nahk on loomupäraselt õhem ja kuivem. Töökeskkonnas on risk suur puhtate ja koristustöötajatel, ehitus- ja metallitöötajatel ning haiglatöötajatel.
Diagnoos põhineb peamiselt hoolikal anamneesi võtmisel ja klinikalisel uurimisel. Arst küsib detailselt töö- ja igapäevaelu käigus kasutatavate ainete, pesuvahendite ning kokkupuude sageduse ja iseloomu kohta. Oluline on eristada seda allergilisest kontaktpõletikust. Selleks võidakse kasutada patšitesti (lapikatset), mis välistab allergilise komponendi. Harvem, ebatüüpiliste juhtude korral võib olla vaja teha nahabiopsiat, et välistada muid nahahaigusi. Spetsiafilisi laboratoorseid vereteste iritatiivseks põletikuks ei ole.
Ravi aluseks ja kõige olulisem samm on ärritava teguri tuvastamine ja täielik vältimine. Kohalikku ravi rakendatakse olenevalt raskeusastmest: kergetel juhtudel piisab niisutavatest kreemidest ja salvidest, mis taastavad nahakaitset (nt salvid tsinkoksiidi või dekspantenooliga). Keskmise kuni tugeva põletiku korral kasutatakse lühiajaliselt kortikosteroididega sauva (nt hüdrokortisoon, mometasoon). Väga kuiva ja lõhenenud naha korral on kasulikud rasvased salvipõhid. Valu leevendamiseks võib olla vaja süsteseid valuvaigisteid. Raskematel, laialdastel juhtudel võib arst määrata lühikest kursust süstekortikosteroide. Ennetavalt on hädavajalik kasutada kaitsevahendeid (nt kindad), säilitada naha tervist niisutajatega ning vältida liigset pesemist ja agressiivseid aineid.
Pöörduge kindlasti arsti või nahaarsti juurde, kui: 1) sümptomid (punetus, paiste, valu) ei leevene mõne päeva jooksul pärast ärritaja tuvastamist ja eemaldamist; 2) nahal tekivad suured vesiviled või märgnevad haavad; 3) tekivad märgid sekundaarsele infektsioonile (nt rohekas koor, tugev punetus, palavik) – see nõuab kiiret sekkumist; 4) põletik segab igapäevast tegevust või unequalitytet; 5) te ei suuda ise kindlaks teha võimalikku põhjust. Töökeskkonnas tekkinud kaebuste korral on oluline pöörduda kutsehaiguste spetsialisti poole.