Intrakraniaalne aneurüsm

Intrakraniaalne aneurüsm on aju arterite seinas esinev nõrk koht, mis aja jooksul vere rõhu mõjul on veninud ja välja paisunud nagu väike õhupall. See tekib enamasti arterite hargnemiskohtades, kus veresoonte sein on loomupäraselt nõrgem. Ajustulene aneurüsm ei ole vähkkasvaja ja enamasti ei põhjusta see vähimatki vaeva. Suurem oht seisneb selles, et aneurüsmi sein võib nõrgeneda veelgi ja lõplikult rebeneda, põhjustades verevalangu ajus (subarahnoidaalne verejooks). See on eluohtlik meditsiiniline erakorraline seisund, mis nõuab kohest sekkumist. Enamik ajustulesi aneurüsme on väikesed (alla 7 mm) ja need ei rebenegi. Suuremad (üle 10 mm) ja teatud kujuga aneurüsmid on aga suurema rebendumisohtiga.

Intrakraniaalse aneurüsmi täpne põhjus ei ole alati teada, kuid selle tekkes mängivad rolli nii kaasasündinud kui ka omandatud tegurid. Põhilised riskitegurid on:

• Kaasasündinud nõrk veresoone sein: Pärilik kalduvus kudede nõrkusele, mis võib soodustada aneurüsmi teket.
• Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon): Püsiv kõrge vererõhk paneb arterite seinu pidevalt pingule ja nõrgendab neid.
• Tobakismine ja alkoholi liigtarbimine: Nikotiin ja alkohol kahjustavad veresoontesid ja tõstavad vererõhku.
• Ateroskleroos: Kolesterooliplaagid nõrgendavad arterite seina.
• Pereajalugu: Lähedaste sugulaste (vanemad, õed-vennad) puhul on risk suurem.
• Sugu ja vanus: Naised on riskirühmas sagedamini kui mehed. Risk suureneb eelkõige pärast 40. eluaastat.
• Mõned haigused: Polütsüstilised munasarjad, siduskudede haigused (nt Ehlers-Danlosi sündroom), aorti koarktatsioon.
• Peatraumad või infektsioonid: Harvemad põhjused.

Kui kahtlustatakse ajustulet aneurüsmi või selle rebendumist, viiakse läbi kiire uuringute kompleks.

1. Arvutitomograafia (CT): Esmane ja kiireim meetod rebenenud aneurüsmi tuvastamiseks. CT skaneerimisel näidatakse verejooksu ajuümbrisesse.

2. Lumbaalpunktsioon (seljaajuvedeliku võtmine): Kui CT skann on selge, kuid kliiniline pilt viitab ikka verejooksule, analüüsitakse seljaajuvedelikku verejäänuste olemasolu kohta.

3. Tserebraalne angiograafia: Kuldne standard. Väikese kateetri abil tuuakse ajuarteritesse kontrastaine ja tehakse röntgenkuvad. See näitab täpselt aneurüsmi suurust, kuju, asukohta ja veresoonte seisu.

4. CT angiograafia (CTA) või MR angiograafia (MRA): Mitteinvasiivsed meetodid, mis võimaldad hinnata ajuveresooni ilma kateetrita. Sobivad eriti rebendumata aneurüsmide jälgimiseks ja perekonnaloo põhjal skriinimiseks.

Ravi taktik sõltub aneurüsmi suurusest, kujust, asukohast, patsiendi terviseseisundist ja kas see on rebenenud või mitte.

Rebenumata (intaktse) aneurüsmi ravi: Väikeste ja madala riskiga aneurüsmide puhul võidakse valida konservatiivne lähenemine – hoolealune jälgimine regulaarsete pildiuuringutega (CTA/MRA). Samuti soovitatakse riskitegurite kontrolli: vererõhu normaliseerimine, suitsetamisest loobumine, tervislik toitumine.

Rebenumisohtliku või rebenenud aneurüsmi ravi: Eesmärk on vältida esmast või korduvat verejooksu.

• Kirurgiline klambripaigaldus (klambreerimine): Neurokirurg avab operatsiooniga kolju ja asetab aneurüsmi kaelale väikese metallklambri, mis lõikab verevarustuse ära. See on traditsiooniline ja väga tõhus meetod.
• Endovaskulaarne emboliseerimine (spiraalpaigaldus): Vähem invasiivne. Kateeter viiakse soone kaudu jalgadearterist otse aneurüsmi juurde. Seejärel täidetakse aneurüsm platina spiraalidega, mis kutsuvad esile trombose ja sulgevad selle. Sageli kasutatakse ka intravaskulaarseid stente.

Pärast rebendumist (subarahnoidaalse verejooksu) ravi: Peale aneurüsmi sulgemist keskendutakse verejooksu tüsistuste ennetamisele (nt ajukrambid, hiline tserebraalne angiospasm) ja intensiivrehabilitatsioonile.

Koheselt kutsuge häirekeskuse number 112, kui teil või teie lähedasel on järsud järgmised sümptomid:

• Äge, välkkiire või "senitundmatu", erakordselt tugev peavalu (tihti kirjeldatakse kui "pauku peas").
• Peavaluga kaasnev kaelajäikus, oksendamine või teadvusekaotus.
• Äkiline nägemishäire, kaksiknägemine või laugude langus.
• Äkiline raskus kõne või tasakaalu hoidmisega.
• Äkiline kehapoolne nõrkus või tuimendus.

Planeeritud konsultatsioon neuroloogi või neurokirurgiga on vajalik järgmistel juhtudel:

• Kui perekonnas on diagnoositud intrakraniaalsed aneurüsmid – riski hindamiseks võib olla vajalik skriinimine.
• Kui teil on põhjustatud peavalud või muud neuroloogilised sümptomid, mis võivad viidata suurele, mittere benevale aneurüsmile.
• Juhul, kui teile on varem leitud väike aneurüsm ja teil tekib uusi või muutunud sümptomeid.