Hea paroksüsmaalne positsiooniline vertigo (BPPV)
Kirjeldus
Hea paroksüsmaalne positsiooniline vertigo (BPPV) on üks levinumaid põhjuseid äkilisele peapööritusele. See on tavaliselt kahjutult kulgev tasakaaluhäire, mis on põhjustatud väikeste kristallide nihkumisest sisekõrvas. Kuigi sümptomid võivad olla hirmutavad, on BPPV enamasti lihtne diagnoosida ja tõhusalt ravida.
Hea paroksüsmaalne positsiooniline vertigo (BPPV) on sisekõrva tasakaaluelundi (vestibulaaraparaadi) häire. Sisekõrva osas, mida nimetatakse kuulukeseks, asuvad väikesed kalsiitkristallid (otoliidid). Need aitavad meil tunda pea asendit ja liikumist. BPPV korral need kristallid lahti pääsevad ja satuvad teistesse kuulukese osadesse, näiteks poolringkanalitesse. Kui pea asend muutub (nt pööratakse voodis, vaadatakse üles või kõverdatakke), liiguvad need kristallid kanalis ja ajutiselt häirivad vedeliku voolu, mis edastab valesid signaale ajustikule. See põhjustab lühiajalise, kuid intensiivse peapöörituse tunnet.
- Intensiivne, pöörav peapööritus, mis algab äkitselt peaasendi muutmisel (nt pöördumine voodis, voodist tõusmine, pea tagasi viskamine või kummardumine).
- Peapööritus kestab tavaliselt alla minuti, kuid võib tunduda kauem.
- Sümptomid kaovad, kui pea jääb liikumatult uude asendisse.
- Sageli kaasnevad iiveldus ja/või oksendamine.
- Ebastabiilsuse või tasakaalukadumise tunne.
- Pisarate või nägemise vibreerimine silmade liigutamisel (nüstagmus).
- Hirm tunne või ärevus uue peapööritusehoo kartuses, mis võib põhjustada ettevaatlikku liikumist.
- BPPV ei põhjusta tavaliselt kuulmislangust, kõrvalekõla, tunnistustuseld ega püsivat peavalus. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb kaaluda teisi diagnoose.
BPPV täpset põhjust ei ole alati võimalik tuvastada (idiopaatiline BPPV), kuid on teada mitmeid tegureid, mis selle esinemist soodustavad:
- Vanus: BPPV on sagedasem vanematel täiskasvanutel (eriti üle 50-aastastel), kuna otoliidid võivad aja jooksul muutuda hapramaks.
- Peatraumad: Kerged või tõsisemad peavapid võivad panna kristallid lahti.
- Teised sisekõrvaprobleemid: Mõned muud tasakaaluhäired (nt Menière'i tõbi, vestibulaarne neuronüt) võivad olla seotud.
- Pikaajaline lamamine: Pikaleveninud voodisoldus (nt operatsiooni või haiguse tõttu) võib olla riskitegur.
- Osteoporoos: Mõned uuringud viitavad seosele madala luutiheduse ja BPPV vahel.
- Naistel esineb seda veidi sagedamini kui meestel.
BPPV diagnoosimine põhineb peamiselt patsiendi sümptomite kirjeldusel ja lihtsatel füüsilistel testimistel, mida teeb arst (nt otorinolaringoloog või neuroloog).
Peamised diagnoosimeetodid:
1. Dix-Hallpike test: See on kuldne standard BPPV tuvastamiseks. Arst juhib patsiendi pea kindlasse asendisse ja jälgib iseloomulikke silmade liigutusi (nüstagmust) ning küsib peapöörituse tekke kohta. See test tuvastab enamikul juhtudel, millises kuulukeses on probleem.
2. Roll-test (rullimistest): Kasutatakse horisontaalsete poolringkanalite BPPV diagnoosimiseks. Patsient lebab selili ja arst pöörab teda peast küljelt küljele.
3. Vestibulaarsete funktsioonide testid: Võidakse kasutada täiendavate andmete saamiseks, kui diagnoos on ebamäärane.
4. Kõrvade ja närvisüsteemi läbivaatus: Et välistada muid võimalikke põhjuseid (nt kõrvapõletik, ajukasvaja).
Pildiuuringud nagu peaaju MRI või CT skaneerimine ei ole BPPV diagnoosimiseks vajalikud, kuid neid võidakse teha, kui sümptomid ei vasta tüüpilisele pildile või kahtlustatakse muud põhjust.
BPPV ravi on väga tõhus ja sageli ei nõua ravimeid ega operatsiooni. Peamised ravivõtted on:
1. Asendusmanöövrid (Positsiooniteraapia): Need on esmavalik ravi. Arst või füüsioterapeut teeb patsiendiga sarja kindlaid pea- ja kehaliigutusi, et kristallid tagasi nende õigesse kohta kuulukeses juhtida.
- Epley manööver: Kõige tuntum manööver tagumise poolringkanaali BPPV raviks.
- Semont manööver: Teine võimalus tagumise kanaali probleemideks.
- Barbeque rullimismanööver või Gufoni manööver: Kasutatakse horisontaalse poolringkanaali BPPV korral.
2. Ravimid: Tavaliselt ei soovitata pikaajalist kasutamist. Lühiajalist võidakse määrata tilgad iivelduse leevendamiseks (nt dimenhüdrinaat, metoklopramiid). Need ei ravida BPPV-d, vaid leevendavad sümptomeid.
3. Kodused harjutused (nt Brandt-Daroff harjutused): Võidakse soovitada mõnele patsiendile eneseraviks, kuid nende efektiivsus on väiksem kui arsti tehtud manöövritel.
4. Operatiivne ravi: Eriti harvadel juhtudel, kui manöövrid ei aita ja sümptomid on debiliteerivad, võib kaaluda kirurgilist protseduuri (nt poolringkanaali otsustoppimist). See on viimane vahend.
Enamikul patsientidel on asendusmanöövritega piisav – sageli piisab ühest kuni kolmest seansist sümptomite täielikuks kadumiseks.
Soovitame konsulteerida arstiga (esmalt perearstiga), kui:
- Teil esineb äkiline, peapööritust esilekutsuv peapööritus, eriti kui see on seotud peaasendi muutusega.
- Peapööritus kordub või segab teie igapäevast tegevust (sõiduautojuhtimist, tööd).
- Sümptomid ei vähene mõne päeva jooksul iseseisvalt.
KOHE kutsuge kiirabi (112) või pöörduge EMO-sse, kui peapööritusele lisandub ükski järgmistest hoiatusmärkidest:
- Uus, eriti tugev peavalu.
- Kõnehäired, nägemishäired või kaksikkujundid.
- Näo, käe või jäme nõrkus või tuimus ühel kehapool.
- Raskused kõndimisega või koordinatsioonihäired.
- Kõrge palavik, kuklasevalus või teadvuse häire.
Need võivad viidata tõsisemale seisundile, nagu ajusündmus (insult) või teine neuroloogiline häire, mis vajab kiiret sekkumist.