Episkleriit
Kirjeldus
Episkleriit on silma kesta vahekihti, episclera, põletik, mis on tavaliselt kerge ja iseeneslikult paranemise kalduvusega. Kuigi see võib tekitada ebamugustust ja mure, ei kahjusta see harilikult nägemist ega ole ohtlik. Tegemist on üsna levinud seisundiga, mille puhul on oluline eristada seda raskematest silmapõletikest.
Episkleriit on episclera, silmamuna valge osa (skleera) ja sidekest (konjunktiivi) vahel asuva läbipaistva koe, põletikuline haigus. See põhjustab piirkonna punetust ja sageli ka kerget tundlikkust. Erinevalt skleriidist, mis on sügavam ja tõsisem skleera põletik, on episkleriit pealiskaudne, harilikult hüppeline (nähakse korduvaid episoode) ja valusam. Põletik on piiratud episclera veresoonte laienemisega, mis annab iseloomuliku roosa või lillaka varjundiga punetuse. Haigus ei jäta tavaliselt püsivaid kahjustusi ega mõjuta nägemist püsivalt.
- Punetav ja pisut turse piirkond silma valgel osal.
- Erinev tundlikkus või ebamugustus (nagu liivatera tunne).
- Kerge tikkiv või põlev valu, mis harilikult on kerge.
- Piirkondlik tundlikkus survetundlikkus.
- Silmast veevool (laktuun) võib mõnevõrra suureneda.
- Lihtne episkleriit: ühtlane punetus, mis paranes tavaliselt 1-2 nädalaga.
- Sõlmelik episkleriit: lokaliseerunud punetunud ja pisut kergemal asuv sõlm (tuberositas), mis on tumedama värvi. See võib olla valusam ja kesta kauem.
Enamikul juhtudel (umbes 70%) on episkleriit idiopaatiline, mis tähendab, et selget põhjust ei leita. See võib aga esineda seoses mõne teise haigusega. Põhilised seotud tegurid hõlmavad süsteemsetest põletikulistest haigustest (nt reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus, gichtt, Crohn'i tõbi), infektsioonidest (nt herpesvirus, süüfilis, tuberkuloos), mõnest nahahaigusest (nt roosaakne, erütema nodosum) ja harvem väliskeskkonna faktoritest (nt keemilised ained, allergiad). Risk on suurem naistel kui meestel ning sagedamini esineb see 20–50-aastastel inimestel.
Episkleriidi diagnoosib tavaliselt silmaarst (oftalmoloog) läbi põhjaliku anamneesi ja kliinilise vaatluse. Peamisteks meetoditeks on biomikroskoopia (pilukupli abil silma struktuuride üksikasjalik uurimine), mille käigus hinnatakse punetuse olemust ja sügavust. Oftalmoloog võib teha lihtsa testi: tilgutada silma fenülefrinilahust, mis episclera veresooni aheneb, kuid ei mõju sügavamale skleera põletikule. Kui on kahtlus süsteemsetest haigustest, võib soovitada täiendavaid uuringuid: üldist vereprofiili, reumatoidfaktorit, C-reaktiivset valku (CRP), antituumasünteetiliste antikehade (ANA) testi või rindkere röntgeni.
Kuna episkleriit sageli paraneb iseeneslikult 1-3 nädalaga, ei pruugi ravist alati vaja minna. Ravi on suunatud sümptomite leevendamisele ja põletiku kiirendamisele. Kergematel juhtudel võib piisada kunstlikest pisaratest niisutamiseks ja kõrvaldamaks ebamugustust. Kui vajadus on, kasutatakse kohalikke mitte-steroidsed põletikuvastaseid silmatilgu (nt ketorolaak) või nõrku kortikosteroide (nt fluorometoloon). Süsteemsetest haigustest põhjustatud episkleriidi puhul on vaja ravi juhtida põhihaigusele. Steroide või muid immuunsüsteemi mõjutavaid vaiste suukaudselt määratakse väga harva, ainult väga rasketel või pidevalt korduvatel juhtudel. Oluline on vältida eneseravi ilma arsti nõueta.
Kui teil tekib silma punetus, valu või nägemise muutus, on alati soovitatav konsulteerida arstiga. Otse silmaarstile peaks pöörduma JUHUL, KUI: punetus või valu ei vaibu 1-2 nädala jooksul, sümptomid on eriti tugevad (teravad valud), nägemine muutub hägustunuks, valgus on eriti tundlik (fotofoobia), punetus on väga intensiivne või kaasneb peavaluga ja iiveldusega. Need võivad olla märgid sügavamast põletikust (skleriidist) või muust tõsisemast silmahaigusest, mis nõuavad kiiret sekkumist. Samuti tuleks teha kontrolluuring, kui episkleriidi episoodid korduvad sageli.