Enterobioos
Kirjeldus
Enterobioos on väga levinud parasiitnakkus, mida põhjustab väike valge ümaruss – Enterobius vermicularis. See haigus esineb eriti sageli lasteasutustes ja perekondades, põhjustades tugevat sügelust pärakupiirkonnas, mis võib segada normaalset und ja igapäevaelu. Kuigi see pole ohtlik, võib see põhjustada olulist ebamugavust ning nõuab õigeaegset diagnoosi ja ravi.
Enterobioos, tuntud ka kui härgussiir või oksüürisnakkus, on parasiitnakkus, mida põhjustab väike valge ümaruss Enterobius vermicularis (ka ookser). Need ussid elutsevad inimese jämesooles, eriti pärakupiirkonnas. Emased ussid roomavad öösiti pärakust välja, et muneda oma munad ümber pärakuõõne, mis põhjustabki iseloomulikku tugevat sügelust. Munad on väga pisikesed ja vastupidavad, nad kleepuvad kergesti sõrmedele, riietele, voodipesule ja esemetele. Nakkumine toimub fekaal-oraalse teel, kui munad satuvad suu kaudu seedetrakti, kus nad arenevad täiskasvanud ussideks. Haigus on väga nakkav ja levib kiiresti lasteasutustes ning peresiseselt, kuna munad püsivad keskkonnas mitu päeva.
- Pidev ja tugev sügelus pärakupiirkonnas, mis on eriti tugev öösel.
- Unehäired une kvaliteedi halvenemise tõttu sügeluse tõttu.
- Ärituvus, väsimus ja tähelepanu hajumine, eriti lastel.
- Nahapõletik, punetus või isegi väikesed haavad pärakupiirkonnas sügeluse intensiivse kriimustamise tõttu.
- Kõhuvalu, kõhukinnisus või harvem kõhulahusus.
- Iiveldus või isutus.
- Naistel ja tüdrukutel võib esineda vaginaalset sügelust või eritust, kui ussid rändavad vaginasse (vulva-vaginiit).
- Mõnikord on võimalik näha väikseid valgeid liikuvaid usse öösel pärakupiirkonnas, stuhis või aluspesus.
- Laste käitumisprobleemid, nagu ärritatavus või koolitulemuste langus unehäirete tõttu.
Enterobioosi ainsaks põhjuseks on parasiit Enterobius vermicularis. Nakkumine toimub siis, kui selle ussi munad satuvad suu kaudu seedekulglasse. Peamised levikuteed on: 1) Otsene kokkupuude nakatumunadega, mis on kleepunud küünistele pärast sügeluse kriimustamist või nakatumunadega esemete puudutamist. 2) Sissehingamine – väga kergetel munadel võib tõusta õhku ja nad võivad sattuda hingamisteede kaudu. 3) Kaudne nakatumine läbi nakkunud esemete (mänguasjad, lauad, ukselüngad, käepidemed), voodipesu või riiete. Suurim riskigrupp on eelkooliealised ja kooliealised lapsed (5–14 aastat), kes viibivad kollektiivides (lasteaed, kool). Riskiteguriteks on ka puudulik kätehügieen (näiteks pärast tualetti käimist), küüniste närimine, ühiskasutusega esemed ja perekonnasiseselt nakatumine, kus ühe pereliikme nakatumine viib kiiresti teisteni.
Enterobioosi diagnoosimise aluseks on anamnees (sümptomite kirjeldus, eriti öine sügelus) ja spetsiifiline uuring – nn lint-test (Grahami test). See on lihtne, mitteinvasiinne proovivõtumeetod, mida tehakse hommikul, enne pesemist või tualetti minekut. Läbipaistev kleeplint asetatakse küljega vastu pärakupiirkonda, et koguda sinna kleepunud munad. Seejärel liimitatakse lint klaasile ja uuritakse mikroskoobi all. Testi võib olla vaja korrata mitu korda järjestikustel hommikutel, kuna mune ei pruugi igal ööl välja mune. Mõnikord võib arst soovitada ka öist või varahommikust visuaalset kontrolli, et näha roomavaid usse. Vereanalüüsid ega tavalised roojauuringud enterobioosi diagnoosimiseks ei sobi. Kui ühel pereliikmel diagnoositakse enterobioos, on soovitatav uurida ka teisi pereliikmeid, isegi kui neil sümptomeid pole.
Enterobioosi ravi koosneb kahest olulisest komponendist: ravimite manustamisest ja range hügieenirežiimi rakendamisest. Arst määrab retseptiravimeid, mis tapavad ussid. Levinumad toimed on mebendasool (Vermox), albendasool või pyrantel embonaat. Tavaliselt antakse ühekordne annus, mida korratakse 2–3 nädala pärast, et tappa need ussid, kes on arenenud hiljem munadest. Väga oluline on ravida KÕIK pereliikmed samaaegselt, isegi need, kellel sümptomeid pole, et takistada uuesti nakatumist peresiseselt. Paralleelselt ravimitega on hügieenimeetmete järgimine võtmetähtsusega: korralik ja sage käte pesemine sooja vee ja seebiga (eriti enne sööki ja pärast tualetti); küüniste lõikamine lühikeseks; hommikune dušš või vann, et eemaldada öösel munetud munad; voodipesu, püksid ja aluspesu pesemine kuumas vees (vähemalt 60°C) ja triikimine; mänguasjade, wc-potisooli, käepidetepuhastamine; võimaluse korral vältida sügeluse kriimustamist. Ilma hügieenimeetmeteta võib ravimiravi olla ebaefektiivne ja nakatumine võib kiiresti taas korduda.
Pöörduge perearsti või lastearsti poole, kui teil või teie lapsel on püsiv ja tugev sügelus pärakupiirkonnas, eriti öösel, mis takistab normaalset magamist; kui te näete väikseid valgeid usse stuhis, aluspesus või pärakupiirkonnas; või kui kodus rakendatud hügieenimeetmed ei too leevendust. Samuti on oluline konsulteerida arstiga, kui sümptomid naasevad peale iseravi või kui kahtlus enterobioosile tekib lasteasutuses. Rasedatel naistel, imikutel või krooniliste haigustega patsientidel tuleks arsti poole pöörduda eriti kiiresti, sest ravimivalik võib olla piiratud. Õigeaegne arstiabi aitab kinnitada diagnoosi, määrata efektiivse ravi ja vältida võimalikke tüsistusi, nagu sekundaarne bakteriaalne nahapõletik kriimustatud kohtades või uriinipõletik.