Enneaegne sünnitus

Kirjeldus

Enneaegne sünnitus on tõsine meditsiiniline seisund, mille puhul sünd toimub enne raseduse 37. nädalat. See on juhtivaid põhjusi imikute haigestumusele ja suremusele üle kogu maailma. Ýigeaegne tunnistamine ja spetsialiseeritud arstiabi on väga olulised nii ema kui ka enneaegselt sündinud lapse tervise säilitamiseks.

Enneaegne sünnitus (meditsiinilises kirjanduses ka prematuurne sünnitus) on igasugune sünd, mis toimub enne raseduse 37. täielikku nädalat. Normaalseks loetakse sünnitust perioodil 37.-42. rasedusnädalal. Mida varem laps sünnib, seda vähem on tema organid arenenud ja kohanenud väliskeskkonnaga toimetulekuks, mis suurendab terviseriske. Enneaegsed lapsed vajavad sageli intensiivravi eriteenuseid, et toetada nende hingamist, toitumist ja üldist arengut.

Peamised enneaegse sünnituse ähvarduse märgid
  • Sage (10-minuti jooksul rohkem kui 5) ja regulaarsete kõhtukokkutõmmete tekkimine
  • Pidev või aeg-ajalt esinev valu alumises selja- või kõhuosas, mis meenutab menstruatsioonivalusid
  • Survetunne vaagnapiirkonnas või tundmus, nagu laps lükkaks allapoole
  • Rasedusvedelike (sünnitusvetede) äkiline leke võs voogamine
  • Verestunud või pruunika roosa eritis tupekaudu
Muud hoiatusmärgid
  • Tavapärastest erinev kramplike kokkutõmmete muster
  • Muutused lapse liigutuste aktiivsuses (oluline vähenemine või äkiline suurenemine)
  • Tugev iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus, mis võib olla seotud enneaegsete kokkutõmmetega

Enneaegse sünnituse täpsed põhjused ei ole alati teada, kuid tuvastatud on mitmeid tegureid, mis suurendavad selle riski. Need jagunevad ema, loote, rasedusega seotud ja keskkondlikeks teguriteks. Olulised ema riskitegurid on varasem enneaegne sünnitus, mõned ema kroonilised haigused (nt kõrge vererõhk, diabeet, kilpnäärme haigused), ema nõrk toitumine, stress, suitsetamine, alkoholi tarvitamine ja noorem või hiline emadusiga (alla 18 või üle 40). Rasedusega seotud riskid hõlmavad mitmikrasedust, suurt lootevedeliku hulka (polühüdramnioon), lootekesta infektsioone (nt koriioamnioniit) ja emaka struktuurseid anomaaliaid. Samuti võivad riski suurendada loote kasvuhäired või ebaõnnestunud abort.

Enneaegse sünnituse ähvarduse diagnoosimine põhineb ema anamneesil, füüsilisel ja günekoloogilisel läbivaatusel ning spetsiaalsetel uuringutel. Arst hindab emakakaela olekut, pikkust ja avatumist läbi tupeuuringu. Kasutatakse ka ultaheliuuringut (ultraskaani), et mõõta emakakaela pikkust ja hinnata loote seisundit, vanust ja asendit. Tokogrammi abil registreeritakse ja analüüsitakse emakakokkutõmmete sagedust ja tugevust. Võidakse teha ka erinevaid laboratoorsed teste, nagu näiteks fötaalse fibronektiini test, mis aitab hinnata sünnituse alguse riski lähiajal, ning vere- ja uriinianalüüsid infektsioonide tuvastamiseks.

Enneaegse sünnituse ravi eesmärk on võimalusel sünnitust lükkuda edasi, et anda lootele aega areneda, ja valmistada ette loote sündi ning intensiivravi vajaduse korral. Raviplaan sõltub raseduse kestusest, ema ja loote seisundist ning sünnituse faasist. Võib rakendada ravimeid (tokolüütikume), mis püüavad kokkutõmbeid peatada või aeglustada. Samuti võidakse manustada steroide (kortikosteroide), et kiirendada loote kopsude kiiremat valmimist ja vähendada võimalikke tüsistusi pärast sündi. Kui on kahtlus infektsiooni kohta, alustatakse antibiootikumidega. Emale soovitatakse täielikku voodi- või füüsilist puhkust. Kui sünnitust ei õnnestu peatada, koordineeritakse sünd spetsialiseeritud sünnitusosakonnas, kus on olemas vastavad võimalused enneaegsete imikute hoolduseks (neonatoloogia intensiivravi osakond).

Raseda naise jaoks on äärmiselt oluline teada enneaegse sünnituse hoiatusmärke. Arsti poole tuleb pöörduda VIITIMATULT, kui ilmneb mõni järgmistest sümptomitest: regulaarsete ja sagedaste (rohkem kui 4-5 tunnis) kõhtukokkutõmmete teke, mis ei vaibu puhkeasendis; sünnitusvetede leke või voogamine (vedelik võib olla selge, kollakas või veidi rohekaskollane); uue tupeeritise teke, eriti kui see on verine või limane; pidev või tugevnev valu seljas või kõhus; tunne, et laps surub allapoole või on muutus lapse liigutuste aktiivsuses. Ärge oodake järgmise kontrollvisiidini. Ýigeaegne sekkumine võib oluliselt pikendada rasedust ja parandada lapse väljavaateid.