Ebameeldiv higihais (bromhidoos)
Kirjeldus
Ebameeldiv higihais on intiimne ja ebamugav tunne, kui higi eritub tugeva või hapu lõhna. See ei ole haigus ise, vaid sümptom, mis võib viidata muutustele organismis või igapäevaelu harjumustes.
Higistamine on organismi loomulik funktsioon, mis aitab reguleerida kehatemperatuuri. Higi ise on peaaegu lõhnatu – selle põhilised koostisosad on vesi ja soolad. Ebameeldiv lõhn tekib siis, kui higi satub nahapinnale ja bakterid (eriti naha normaalkoosseisu kuuluvad mikroorganismid) seda lagundama hakkavad. Need bakterid toituvad higist ja naharaketest ning toodavad lõhnavaid ühendeid. Eriti intensiivne on see protsess kehaosades, kus on palju higinäärmeid ja kus on soe ning niiske keskkond (nt kaenlaalused, jalatallad, kubeme piirkond). Lõhn ise võib varieeruda: hapu, riknenud, terav või isegi magus, olenevalt bakterite tüübist, higi koostisest ja toidust.
- Hügieeniharjumused: ebapiisav pesemine ei eemalda baktereid ja higijääke.
- Toitumine: teravad toidud (küüslauk, sibul), kohv, alkohol või teatud ravimid võivad higi koostist mõjutada.
- Stress ja emotsioonid: stressihigi eritab eriti tohutud higinäärmed, mille bakterid armastavad.
- Rõivad: sünteetilised, hingamist takistavad kangad (polüester, nailon) soodustavad higistamist ja bakterite kasvu.
- Geneetika: mõnel inimesel on lihtsalt rohkem higinärme või nad higistavad intensiivsemalt.
- Hormonaalsed muutused: puberteet, menopaus, rasedus või kilpnäärme talitlushäired võivad higistamist ja lõhna muuta.
- Metaboolsed häired: näiteks suhkurtõbi võib põhjustada magusat või peegliturgalõhna.
- Nahahaigused: bakteriaalne või seenevastane nakkus (nt erinevad dermatomükoodid).
- Kroonilised neeru- või maksahaigused võivad põhjustada iseäralikku kehalõhna.
- Mõned vähivormid või autoimmuunhaigused on harva seotud lõhnamuutustega.
- Mineraal- või vitamiinipuudus (nt tsingi puudus).
Enne arsti poole pöördumist võid proovida järgmisi meetmeid: 1. Hügieen: pese end korrapäraselt antibakteriaalse või leebe seebiga. Kuivata nahk hoolikalt. 2. Deodorandid ja antiperspirandid: deodorandid katavad lõhna, antiperspirandid (alumiiniumisooladega) vähendavad higi eritumist. Vali sobiv toode. 3. Rõivad: eelista looduslikke, hingavaid kangaid nagu puuvill, linane. Vaheta rõivaid ja sokke sageli. 4. Toitumine: jälgi, kas lõhn muutub pärast teatud toitude söömist. Vähenda teravaid toite, kohvi ja alkoholi. Joo palju vett. 5. Raseerimine: karvad kaenlaalustes ja kubemepiirkonnas hoidvad niiskust ja baktereid, nende eemaldamine võib aidata. 6. Looduslikud abinõud: leotamised šoti soode, teat puu või äädikaga (lahjendatult) võivad lõhna vähendada. 7. Stressijuhtimine: harjutused, meditatsioon või hingamisharjutused võivad aidata vähendada stressihigi teket.
- Äkiline ja väga tugev lõhna muutus, mis ei ole seotud toidu või hügieeniga.
- Ebameeldiv lõhn ka siis, kui sa järgid head hügieeni ja kasutad antiperspiranti.
- Lõhn, mis meenutab riknenud vilja või atsetooni (võib viidata diabeetilise ketoatsidoosi ohule).
- Lõhn, mis on seotud ka muude sümptomitena nagu pidev kõrge palavik, kaalulangus, väsimus või öine higistamine.
- Naha punetus, sügelus, lööve või valu higistavates piirkondades (võib olla nakkus).
- Lõhn, mis ilmub ühel kindlal kehapiirkonnal, mitte üldiselt.
- Kui kodused meetodid aasta jooksul ei aita.
- Kui lõhn põhjustab olulist emotsionaalset stressi, sotsiaalset tagasitõmbumist või enesehinnangu langust.
- Kui kahtlustad, et põhjuseks võivad olla võetavad ravimid või krooniline haigus.
- Kui lõhnaga kaasneb liigne higistamine (hüperhüdroos), mis segab igapäevaelu.