Eclampsia

Eclampsia on preeklampsia kõige raskem vorm, mille korral kõrge vererõhu (hypertoonia) ja valguriigi (proteiinuri) taustal tekivad tonilis-klonilised krambid või kaotatakse teadvus. See ei ole iseseisev haigus, vaid raskekujulise preeklampsia tüsistus. Seisund areneb enamasti raseduse viimases kolmandikus, sünnituse ajal või esimestel päevadel pärast sündi. Eclampsia puhul toimuvad aju veresoonte krambid, mis põhjustavad hapniku- ja verevarustuse häiret, ning see võib viia aju turse, püsivate neuroloogiliste kahjustuste või isegi surmani.

Eclampsia täpne põhjus pole teada, kuid see on seotud ebanormaalse platsenta arengu ja funktsioneerimisega, mis põhjustab veresoonte kahjustust, kõrget vererõhku ja organite (eriti neerude ja maksa) talitlushäireid. Krambid tekivad siis, kui need muutused mõjutavad aju.

Peamised riskitegurid eklampsia arenguks:

• Esimene rasedus või uue partneriga rasedus.
• Eelnev preeklampsia või eklampsia perekonnas või eelmistel rasedustel.
• Krooniline kõrgvererõhktõbi, neeruhaigused, diabeet või autoimmunhaigused enne rasedust.
• Vanus alla 20 või üle 35 aasta.
• Mitmikrasedus (kaksikud, kolmikud).
• Raske ülekaal (obeesus).
• Pikaajaline stress.

Eclampsia diagnoos põhineb peamiselt kliinilistel sümptomitel (eriti krambihoodel) preeklampsia taustal. Diagnoosimiseks tehakse kiired ja põhjalikud uuringud:

• Krooniline vererõhu jälgimine: Mõõdetakse regulaarselt.
• Uriini analüüs: Valgukoguse määramine (proteiinuria) on oluline preeklampsia/eklampsia kinnituseks.
• Vereanalüüs: Kontrollitakse neerude ja maksa talitlust (kreatiini, maksaensüümid), vereliistakute arvu (trombotsütopeenia võib tekkida) ja hapniku taset.
• Neuroloogiline läbivaatus: Hindab teadvust, refleksse ja võimalikke kahjustusi pärast krambe.
• Loote seisundi hindamine: Ultraheli (ultraheliuuring) ja südamelöökide jälgimine (kardiotokograafia) loote kasvu ja heaolu kontrollimiseks.
• Pildistamisuuringud: Peajuhtmetomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI) võib olla vajalik, kui kahtlustatakse aju veresoonte kahjustust või insulti.

Eclampsia ravi toimub haiglas intensiivravi osakonnas ja on suunatud krambide peatamisele, vererõhu normaliseerimisele ning ema ja lapse ohutuse tagamisele. Ravi on järgmine:

1. Krambide ennetamine ja peatamine: Peamiseks ravimiks on magnesiumsulfaati (MgSO4) süstlahus, mis tõhusalt ennetab ja peatab eklampsia krambe ning vähendab aju turse riski.

2. Vererõhu alandamine: Kasutatakse kiiretoimelisi vererõhu alandavaid ravimeid (nt labetalol, nifedipiin) ohutu tasemeni.

3. Tugiiv ja jälgimine: Pidev elutähtsate funktsioonide (hingamine, vererõhk, südamerütm) jälgimine. Võib olla vajalik hapnikuga ravi või kunstlik hingamine raskematel juhtudel.

4. Sünnituse kiirendamine või keisrilõige: Ainus täielik eklampsia lahendus on raseduse lõpetamine. Sünnitust püütakse kiirendada või tehakse kiire keisrilõige, sõltuvalt raseduse vanusest, lapse seisundist ja ema tervislikust olukorrast.

5. Järelravi: Jälgitakse intensiivselt veel 24-48 tundi pärast sündi, kuna krambihood võivad tekkida ka sünnitusejärgsel perioodil.

Rasedal naisel on VÄGA OLULINE otsida KOHE arstiabi, kui ilmnevad ükskõik millised preeklampsia või eklampsia hoiatusmärgid. See on meditsiiniline ERKOLUKORD.

KOHTA ARSTI VÕI KUTSU KIIREMENDU:

• Kui tekib tugev, püsiv peavalu, mida tavalised valuvaigistid ei leina.
• Kui tekivad nägemishäired (särade, helgipunktide nägemine, udune nägemine).
• Kui on tugev valu ülemises kõhuõõnes või õla all.
• Kui on õhupuudus, raskused hingata või rindkerevalu.
• Kui tekivad segunenud mõtlemine, ärevus või erakordne uimasus.
• Kõige olulisem: KOHE, kui algavad krambid (tõmblused) või kaotatakse teadvus. Ärge oodake, et hoog ise mööduks.