Eesmise uveiit
Kirjeldus
Eesmise uveiit on silma eesmise osa – iirise ja silikehäärmete – põletikuline haigus. See on üks levinumaid uveiidi vorme, mis võib tekitada olulist ebamugavust, nägemise hägustumist ning kui seda ei ravita, ka püsivaid silmakahjustusi. õigeaegne diagnoos ja ravi on väga olulised silma tervise säilitamiseks.
Eesmise uveiit (sageli nimetatud ka anteriorseks uveiidiks või iridotsüklitiiks) on silma uvea eesmise osa põletik. Uvea koosneb iirisest, silikehäärmetest ja koroidest. Selles haigusvormis on peamiselt põletikuga haaratud iiris (vikerkaarekest) ja silikehäärmete (tsiliaarkeha), mis on vastutavad silma sisemise rõhu reguleerimise ja läätse kuju muutmise eest. Põletikuline protsess põhjustab nende kudede punetust, turseid ja ärritust, mis avaldub sümptomitena nagu silmavalus, punasus ja valgustundlikkus. Põletik võib olla äge (kiire algusega ja lühiajaline) või krooniline (pikaajaline või korduv). Kroonilised vormid nõuavad erilist tähelepanu, sest need võivad põhjustada sekundaarseid tüsistusi nagu katarakt, glaukoom või makulaödeem.
- Silmavalus, mis võib olla terav või tuim, ja mis süveneb valgusele vaatamisel või silmade liigutamisel.
- Silma selgest punasus, eriti iirise ümbruses (tsiliaarne injektsioon).
- Valgustundlikkus (fotofoobia) – valgus tundub liiga ere ja ebamugav.
- Pisaravool või liigne pisarate eritumine.
- Vähenenud nägemisteravus või nägemise hägustumine (nagu udu või ähmase klaasi taga nägemine).
- Väikesed valged rakukogumid silma eesmise kambri vedelikus (nn. hüpopüon või keratiitilised sätteid).
- Iirise värvi või musta täpiku (pupilli) kuju muutus (nt. pupilli kokkutõmbumine või ebaregulaarne kuju).
- Peavalud, eriti ümber silmade piirkonnas.
- Väike välimine punasus, kuid oluline valu (see on oluline erinevus konjunktiviidist).
Eesmise uveiidi täpset põhjust ei ole alati võimalik tuvastada (idiopaatiline uveiit). Sageli on see seotud immuunsüsteemi häiretega, kus keha ründab oma silma kudesid (autoimmunnhaigus). Levinumad põhjused ja riskitegurid hõlmavad: autoimmunhaigused (nt. ankülozeeriv spondüliit, reumatoidartriit, psoriaatiline artriit, süsteemne erütematoosne luupus); infektsioonid (nt. herpesviirus, tsütomegaloviirus, tuberkuloos, süüfilis); geneetilised tegurid (seos HLA-B27 antigeeniga, mis suurendab oluliselt riski); trauma või operatsioon silmale; ja harvemini mõned süsteemsed põletikulised sündroomid (nt. Behçeti tõbi, sarcoidoos). Haiguse esinemine on sagedamini noortel ja keskealistel täiskasvanutel.
Eesmise uveiidi diagnoosimine algab arsti poolt tehtava põhjaliku anamneesi ja silma biomikroskoopilise (lambivärgi) uurimisega. Arst hindab silma eesmist segmenti, sh iirist, silikehäärmetest lähtuvaid veresooni, pupilli reaktsiooni valgusele ning silma eesmise kambri vedelikku. Olulised diagnostilised meetodid on: tonomeetria (silmasisese rõhu mõõtmine, et välistada glaukoomi risk); oftalmoskoopia (põhja uurimine, et hinnata tagumise silmalõigu seisundit); vajadusel spetsiifilised veretestid (nt. HLA-B27, reumatoorsed faktorid, infektsioonimärkide testimine) ja kujutlusdiagnostika (nt. rindkere röntgen sarkoidoosi või tuberkuloosi välistamiseks). Oluline on kindlaks teha, kas tegemist on isoleeritud silmahäirega või osa süsteemsest haigusest.
Eesmise uveiidi ravistrateegia on suunatud põletiku kiireks summutamiseks, sümptomite leevendamiseks ja tüsistuste (nt glaukoom, katarakt) ennetamiseks. Peamised ravimeetodid on: kortikosteroidide (nt prednisoloon) silmalasud, mis on esmavalik põletiku kontrollimiseks; pupilli laiendavad (tsikloplegilised) silmalasud (nt atropiin või homatropiin), mis leevendavad valu, vähendavad silikehäärmete krampe ja hoidavad ära iirise kinnitumise (süneehhia) läätsele; ja nesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id). Raskematel või steroididele mitte-reageerivatel juhtudel võib olla vaja süsteravi silma ümbrusse või süsteemset (suukaudset) kortikosteroidravi. Kui põhjuseks on autoimmunhaigus või infektsioon, on vaja ravi põhihaugusele (nt immunomodulaatorid, antibiootikumid või viirusvastased ravimid). Korduvate puhangute korral võib olla vaja pikaajast immunomodulatoorseid raviskeeme.
Oluline on koheselt konsulteerida oftalmoloogiga (silmaarstiga), kui teil tekib järsku: tugev silmavalu; eriline valgustundlikkus; nägemise järsk hägustumine või langus; või silma selge punasus, mis ei kao ise. Need võivad olla eesmise uveiidi märgid, mis nõuavad kiiret sekkumist. Eriti oluline on kiire reaktsioon, kui teil on eelnev autoimmunhaigus või te olete hiljuti saanud silmatrauma. Ärge oodake, et sümptomid iseenesest lähevad mööda – ravi viivitus võib suurendada püsiva nägemiskahjustuse riski. Kroonilise uveiidiga patsientidel on oluline järgida arsti määratud kontrollvisiite.