Cystocele (Kusepõie hernia)
Kirjeldus
Cystocele ehk kusepõie hernia on naistele iseloomulik seisund, mille puhul kusepõie langeb tuppe ja võib seda välja suruda. See on üks levinumaid põlvepõhja häireid, mis tekitab ebamugavust, mõjutab elukvaliteeti ja võib viia tüsistusteni. Õigeaegne tuvastamine ja ravi võimaldavad oluliselt parandada seisundit.
Cystocele on põlvepõhja nõrgestumise tulemus, mille korral kusepõie (uriinikott) vajub alla ja surub tuppe. See juhtub siis, kui tugevdavad kuded ja lihased, mis toetavad põlveorganeid (põlvepõhi), nõrgestuvad või venivad. Kusepõie muutub selle tõttu kujult ja asendilt, mis takistab normaalset uriini väljutamist ja võib põhjustada infektsioone. Seda seostatakse sageli teiste põlveorganite langusega, nagu emakakaela või soolestiku langusega (rektocele).
- Tunne raskusest, täispaisumisest või survet vagiinapiirkonnas.
- Tunde nagu midagi langeb välja tuppest või istudes pallile.
- Väljaulatuv kude või "punn" tuppe avas, mida võib näha või tunda.
- Pikaajalisel seismisel, köhimisel või tõstmisel sümptomite halvenemine.
- Ala- või seljavalud.
- Raske uriinierituse käivitamine (algusraskused).
- Kuse all hoidmise raskused, eriti füüsilise koormuse ajal (stressi inkontinents).
- Sagedane kuseajutus või äge kuseajutus (urgentsus).
- Tunne, et kusepõie ei tühjene täielikult.
- Korduvad kuseteede infektsioonid (tsüstiidid).
- Kuseeritamiseks on vaja tuppe suruda või asendit muuta.
- Suhtlemisvalu (dispareunia).
- Vaginaalse tiheduse vähenemine partneri jaoks.
- Vähenenud seksuaalne vastumeeleolu.
Cystocele põhjustab põlvepõhja toestava koe nõrgenemine. Peamised põhjused ja riskitegurid on: Rasedus ja sünnitus, eriti rasked sünnitused, mitmikrasedused või suure kaaluga lapse sünnitamine. Krooniline köha (näiteks suitsetajate köha või astma tõttu). Krooniline kõhistress (näiteks raske füüsiline töö, pikaajaline tõstmine või kõhupressi harjutused). Rasvumine, mis suurendab survet põlvepiirkonnale. Menopaus ja östrogeenitaseme langus, mis nõrgestab kudesid. Pärandlik kalduvus sidekoe nõrgenemisele. Eelmised põlvepiirkonna operatsioonid (nt hüsterektoomia). Krooniline kõhupressi tõus (nt pikaajaline kõhukinnisus).
Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Güdroloog võö naistearst (günekoloog) teeb järgmist: Põhjalik küsitlus sümptomite kohta. Välise ja sisemise günekoloogilise uuringu, kus hinnatakse põlveorganite asendit patsienti köhates või pressides. Kusepõie funktsiooni hindamiseks tehakse uriini analüüs ja võib olla vajalik urodünaamiline uuring, et mõõta kusepõie survet ja uriinivoolu. Vajadusel kasutatakse ultraheliuuringut (või tehakse nii kusepõie kui ka neerude ultraheli), et hinnata uriini jääkmahtu pärast kuseeritamist. Raskematel juhtudel võidakse kasutada magneettresonantstomograafiat (MRI), et saada täpne pilt põlvepõhja anatoomiast ja languse ulatusest.
Ravi sõltub sümptomite raskusastmest, patsiendi üldtervisest ja soovidest. Mittekirurgiline ravi: Elustiili muutused: kaalulangus, kõhukinnisuse ennetamine, raske tõstmise vältimine, köha ravi. Põlvepõhja lihaste treenimine (Kegeli harjutused) füsioterapeudi juhendamisel. Östrogeeni-vaginaalkreem (menopausis naistel) koe toonuse parandamiseks. Pessaria (toetusrõngas) sisestamine tuppe, et hoida kusepõi õiges asendis ja leevendada sümptomeid. Kirurgiline ravi: Soovitatakse märkimisväärse sümptomaatika ja elukvaliteedi languse korral, kui mittkirurgiline ravi ei aita. Tavaline meetod on eesmine vaginoplastika, kus nõrgenenud kude tugevdatakse ja kusepõie asend taastatakse. Kirurgiat võidakse teha koos teiste protseduuridega, nagu uriinieritusteed toetav riputusoperatsioon (sling) või hüsterektoomia. Meetod valitakse individuaalselt.
Võta ühendust naistearsti või uroloogi/güdroloogiga järgmistel juhtudel: Kui tunned pidevat survet, raskust või väljaulatuvaid kudesid tuppes. Kui sul on kuse all hoidmise raskused või ägedad kuseajutused, mis segavad igapäevaelu. Kui uriinieritamine on valu- või raskustega, või kui sul on korduvad kuseteede infektsioonid. Kui sümptomid takistavad su igapäevast tegevust, füüsilist aktiivsust või seksuaalsuhteid. KUI ON VALUD, ÜLIRASKED VÕI ÄKKSÜMPTOMID (näiteks täielik urineerimisvõimetus või äge neerutalitluse häire), tuleb pöörduda VÄLISARSTIABISSE KOHE. Ära viivita konsultatsiooniga – varajane sekkumine võib takistada seisundi halvenemist.