Aspergeri sündroom
Kirjeldus
Aspergeri sündroom on arenguhäire, mis kuulub autismispektri häirete hulka ja mida iseloomustavad peamiselt raskused sotsiaalses suhtlemises ning kitsendunud ja korduv käitumine. Erinevalt teistest autismispektri vormidest ei ole sellega seotud märkimisväärset keeleliste või kognitiivsete oskuste viivitusi. Diagnoos on oluline, sest see võimaldab isikul saada sobivat tuge ja arendada vajalikke eluoskusi, mis parandavad elukvaliteeti.
Aspergeri sündroom on neuroloogiline eripära, mis mõjutab sotsiaalse suhtlemise, suhtlemise ja käitumise mustrite arengut. Selle põhjuseks peetakse ajufunktsioonide ja -struktuuride eripära, mis mõjutab teabe töötlemist. Isikutel Aspergeri sündroomiga on sageli väljapaistvad kognitiivsed võimed, kuid nad võivad kogeda raskusi sotsiaalsete vihjete mõistmisel, vestluse pidamisel ja teiste inimeste emotsioonide tõlgendamisel. Nad võivad omada sügavaid ja kitsaid huvisid, millest nad räägivad väga detailselt, ning vajada ranget rutiini. Varem käsitleti seda eraldi diagnoosina, kuid praegustes klassifikatsioonides (nt DSM-5) liigitatakse see autismispektri häiruse alla ilma intellektuaalse puudeta ja ilma kõnehäireteta.
- Raskused silmsideme loomisel ja säilitamisel.
- Piiratud mõistmine sotsiaalsete normide ja käitumisreeglite kohta.
- Võimetus tõlgendada mitteverbaalseid vihjeid (nt kehakeelt, näoilmeid, hääletooni).
- Raskused vestluse algatamisel ja jätkamisel; võivad rääkida üksnes oma kitsast huvivaldkonnast.
- Näiv sotsiaalne kohmakus või ebaühtlus.
- Väga formaalne või pedantne kõneviis, mida võib tunduda 'väikese professori' stiilis.
- Raskused mõista kõnekäänuid, irooniat, nalju või metafoore (võtavad sõna otseses mõttes).
- Monotoonne või ebatavaline hääletoon, rütm või valjuskõrgus.
- Intensiivsed ja väga kitsad huvid teatud teemadel (nt rongid, arvud, ajaloolised faktid).
- Rangelt järgitavad rutiinid või rituaalid; muutused võivad põhjustada ärevust või pahameelt.
- Stereotüüpsed või korduvad liigutused (nt käte liputamine, keha kiigutamine).
- Tundlikkus sensoorsetele ärritajatele (nt valgusele, helidele, tekstuuridele, maitsetele).
- Hea detailide mälu ja tähelepanu.
- Eelistus üksikutele tegevustele või üksikmängule.
- Raskused koostöös ja tiimitöös.
- Emotsionaalsed reaktsioonid võivad olla ebatavalised või raskesti ennustatavad.
Aspergeri sündroomi täpne põhjus ei ole teada, kuid arvatakse, et selle aluseks on mitmed tegurid. Uurimused viitavad tugevale geneetilisele komponendile – häire esinemine perekonnas suurendab riski. Samuti arvatakse, et olulist rolli mängivad varased ajukasvu ja -ühenduste eripärad, mis mõjutavad sotsiaalse informatsiooni töötlemist. Keskkonnategurid võivad olla kaasatud, kuid nende roll pole selgelt määratletud. Aspergeri sündroom esineb sagedamini meestel kui naistel. See ei ole tingitud kasvatusviisist, vaktsineerimisest ega lapsevanemate võimetusest. See on kaasasündinud olukord, mis avaldub tavaliselt varases lapsepõlves, kuid kergemal kujul võib jääda märkamata kuni täiskasvanueani.
Aspergeri sündroomi diagnoosimine põhineb põhjalikul kliinilisel hinnangul, sest puudub üksik meditsiiniline test (nt veretest). Diagnoosi seab tavaliselt spetsialistide meeskond, kuhu kuuluvad lastenäärivuspädevusega psühhiaater, psühholoog või neuroloog. Hindamine hõlmab: 1) Detailset intervjuu vanemate/hooldajatega lapse arengu, käitumise ja sotsiaalsete oskuste kohta. 2) Jälgimist ja testide tegemist lapsega/indiviidiga, et hinnata suhtlemisoskusi, mängukäitumist ja mõtlemismustreid. 3) Küsimustike ja standardtestide kasutamist autismispektri häiretele (nt ADOS, ADI-R). 4) Teiste võimalike seisundite välistamist (nt kuulmise probleemid, ärevushäired, tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse sündroom). Täiskasvanutel võib diagnoos olla keerulisem ja põhineda nende enda eluloo analüüsil.
Kuna Aspergeri sündroom ei ole haigus, mida saaks 'ravida', on peamine eesmärk toetada indiviidi arengut, õpetada vajalikke oskusi ja leevendada kaasnevaid raskusi (nt ärevus, depressioon). Ravi on individuaalne ja multidisciplinaarne, fookusega funktsionaalsete oskuste arendamisel. Peamised sekkumisviisid on: * Sotsiaalsed oskused: Grupiteraapiad, kus õpitakse vestluse pidamist, sõprade leidmist ja emotsioone tundma. * Käitumisteraapia: Rakendatakus analüüsitava käitumise (ABA) põhimõtteid, et õpetada soovitavat käitumist ja vähendada probleemset. * Keeleteraapia: Abi praktilise suhtluse (pragmaatika) arendamisel. * Okupatsiooniteraapia: Tundlikkuse vähendamine sensoorsetele ärritajatele ja igapäevaelus toimetulekuoskuste parandamine. * Kognitiiv-käitumuslik teraapia: Efektiivne ärevuse ja meeleoluhäirete leevendamiseks. * Medikamentoosne ravi: Puudub ravi Aspergeri sündroomi enda jaoks, kuid mõnikord kasutatakse ravimeid kaasnevate sümptomite (nt ärevus, depressioon, obsessiiv-kompulsiivsed jooned, tähelepanuhäired) leevendamiseks. Oluline on ka pere nõustamine ja toetamine ning koostöö lasteaiaga/kooliga, et tagada sobivad koolitingimused.
Nõuande arsti või spetsialisti (nt lastepsühhiaatri, psühholoogi) poole pöördumiseks on soovitatav, kui lapse või täiskasvanu puhul täheldate järgmisi murettekitavaid märke: * Märgatavaid viivitusi või eripärasid sotsiaalsetes oskustes (nt ei mängi teiste lastega, ei naera koos teistega, ei jaga huvisid). * Raskusi silmsideme loomisel ja säilitamisel. * Ebatavalisi kõnemustreid (väga vormiline kõne, monotoonne hääl, üksnes ühe teema rääkimine). * Kitsaid ja intensiivseid huvisid, mis segavad tegevustele. * Tugevat vastumeelsust rutiinide muutmise suhtes, mis põhjustab ärevust või paanikat. * Tundlikkust helidele, valgusele, lõhnadele või tekstuuridele. * Raskusi teiste lastega sammuda või alalist sotsiaalset eraldatust. Mida varem tehakse hindamine, seda varem saab alustada sobiva toetuse ja sekkumisega, mis võib oluliselt parandada indiviidi kohanemist ja elukvaliteeti. Ka täiskasvanutel, kellel on püsivad sotsiaalsed raskused ja tunne olemaski 'teistsugune', võib diagnostiline hindamine anda selguse ja juurdepääu toetusele.