Fonoloogiline uuring

Kirjeldav

Näitaja kohta

Fonoloogiline uuring on spetsialiseeritud hindamisviis, mille eesmärk on välja selgitada lapse või täiskasvanu kõnehäirete olemus, eriti häälikute kasutamise ja tajumisega seotud raskused. See annab aluse isikupärase kõneteraapia plaani koostamiseks. Uuringu tulemused aitavad mõista, kuidas kõneprobleemid võivad mõjutada suhtlemist, lugemis- ja kirjaoskuse arengut.

Mis on fonoloogiline uuring?

Funktsioon

Hindab häälikute (fonoloogiliste üksuste) õiget tootmist, kasutamist ja tajumist kõnes.
Selgitab välja süstemaatilisi veamustreid (nt ühe hääliku asendamine teisega) ja nende mõju kõne arusaadavusele.
Pakub olulist teavet kõne arengutaseme, fonoloogilise teadlikkuse ja helistruktuuri kohta.

Kes ja kus?

Uuringu viib läbi kvalifitseeritud kõneterapeut või logopeed.
See viiakse läbi tavaliselt erakliinikus, kõneteraapia keskuses, haridusasutuses või haiglas.

Ettevalmistus ja uuringu käik

Protseduur

Uuring koosneb vestlusest, vaatlusest ja struktureeritud testidest, mis hõlmavad sõnade/pildite ütlemist, eristamist ja kordamist.
Kõneterapeut hindab spontaanset kõnet ja võib kasutada standardiseeritud testinstrumente (nt fonoloogilise proovi, artikulatsiooniteste).
Protsess on lapsed sõbralik, sageli mänguline, ja selleks kuluv aeg sõltub indiviidist.

Ettevalmistus

Eri ettevalmistust pole vaja. Oluline on, et laps oleks puhkus ja toidunud.
Vanemal on oluline anda info lapse kõnearengu, meditsiinilise anamneesi ja perekonnaajaloo kohta.

Fonoloogilise uuringu tulemuste tõlgendamine

Levinumad häired ja leid

Fonoloogiline häire: süstemaatilised vead häälikute tootmises või reeglite kasutamises (nt /k/ asendamine /t/-ga – 'tass' 'kassi' asemel).
Foneemide eristamise raskused: võimetus eristada ja kasutada keelele iseloomulikke häälikuid.
Arenguline kõnehäire, mis võib seostuda lugemisraskustega (düsleksiaga).
Võib olla seotud kuulmishäirete, neuromotoorsete probleemide või keele arengu viivitusega.

Indikatsioonid: millal tehakse fonoloogilist uuringut?

Peamised põhjused

Kui lapse kõnet on raske mõista võrreldes eakaaslastega (nt pärast 3.-4. eluaastat).
Kui on märke häälikute väljajätmisest, moonutamisest või asendamisest.
Kui esineb raskusi õigekirjas, lugemisõppes või foneemilises teadlikkuses.
Kahtlus kuulmis- või kõne arenguhäirete (nt kurtuse, apraksia) suhtes.

Spetsialistid, kes võivad soovitada