Asbestoos
Kirjeldus
Asbestoos on krooniline kopsuhaigus, mis areneb aastaid kestnud asbesti tolmu sissehingamise tagajärjel. See põhjustab kopsukoe kihtpõhist kõvenemist ja arne, mis halvendab oluliselt hingamisfunktsiooni. Tegemist on tööstusliku päritoluga haigusega, mille arengut saab ennetada.
Asbestoos on pöördumatu fibrootiline (armkude) kopsukahjustus, mida põhjustab mikrokihiliste asbestikiudude sissehingamine. Need kiud jäävad kopsualveoolidesse, põhjustades pidevat põletikulist reaktsiooni ja sidekoe kasvamist. Aja jooksul muutub kopsukõva ja eelastne kude jäigaks ja armkoeks, mis takistab hapniku vahetust. Haigus avaldub tavaliselt alles aastakümnete pärast asbestile kokkupuutumist ning kahjustab peamiselt kopsude alumisi osi.
- Püsiv, kuiv köha, mis aja jooksul võib muutuda produktiivseks.
- Üha halvenev hingeldus (düsnoe), esialgu füüsilise koormuse ajal, hiljem ka puhkeolekus.
- Rindkere tiheduse või valu tunne.
- Pidev väsimus ja üldine nõrkus.
- Sõrmede otste kujunemine (kepikäed või trumminuiad) hingamiselundite haiguste korral.
- Kaalulangus ja isutus.
- Sagedased kopsupõletikud (krooniline bronhiit, pneumoonia).
- Hingamiselundite nakkuste sagedane esinemine.
Asbestoosi ainsaks põhjuseks on asbestikiudude sisaldava tolmuga kokkupuude. Risk on suurim neil, kes on töötanud asbestiga seotud tööstusharudes ilma piisava kaitseta. Peamised riskitegurid on: töö asbesti kaevandamises, laevaehituses, ehitus- ja renoveerimistöödel (eriti vanemates hoonetes), piduriklotside või sidurite tootmisel. Tublisti suurendab asbestoosi riski tubakasuitsetamine, mis kiirendab kopsukahjustuse arengut. Haigus võib areneda ka pereliikmetel, kes on kokku puutunud tööriietelt tolmuga (nn teisekäe kokkupuude).
Asbestoosi diagnoosimisel on ülioluline patsiendi täpne anamnees, eriti tööalane asbestile kokkupuutumise ajalugu. Peamised diagnostilised meetodid on: rindkere röntgenuuuring, millel võib näha iseloomulikke pleuraplaate (kõvenenud kuded) ja retikulaarmustrit; täpsem kompuutertomograafia (KT), mis näitab kopsufibroosi üksikasjalikumalt; hingamisfunktsiooni uuringud (spiromeetria), mis näitab kopsude mahtude ja ventilatsiooni vähenemist; mõnel juhul võidakse võtta kopsude biopsia. Kopsude kõrgendunud või konkreetsete markerite (nagu SMRP) tuvastamiseks võidakse teha ka vereanalüüse.
Asbestoosist põhjustatud kopsukahjustust ei saa parandada. Ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, haiguse edasise arengu aeglustamisele ja elukvaliteedi parandamisele. Ravivõtted hõlmavad: hingamishõirete leevendamiseks bronhodilataatorid; hapnikravi alaneva hapnikutaseme korral; füüsikalist ravi ja hingamisharjutusi hingamismuskli tugevdamiseks; vaktsineerimist gripi ja pneumokokkide vastu; tulekahjustavate infektsioonide kiiret antibiootikumiravi. Absoluutselt vajalik on igasuguse edasise asbesti tolmu sissehingamise vältimine ning tubakasuitsetamisest loobumine. Raske haiguse korral võib kaaluda kopsusiirdamist.
Arstile tuleks pöörduda kohe, kui teil on pikaajaline asbestile kokkupuutumise ajalugu ja ilmnevad järgmised märgid: püsiv köha või hingeldus; rindkere valu või tiheduse tunne; sagedased hingamisteede põletikud. Erilist kiirust (punane lipp) nõuavad järgmised sümptomid: järsk hingamislöömatus; köha verega või vereplekkidega kroon; järsk raskus hingata või rääkida; sinakas huulte või sõrmede värvus; äkiline segasus või teadvuse hägustumine. Need võivad viidata raskele hingamispuudulikkusele või muule tüsistusele, mis vajavad erakorralist meditsiinilist sekkumist.