arteriaalne hüpertensioon

Arteriaalne hüpertensioon on seisund, mille korral südamel on raskem pumpada verd läbi veresoonte, mis põhjustab püsivalt kõrget rõhku arterite seintele. See pidev koormus kahjustab aja jooksul veresoonte sisepinda, muutes need jäigemaks ja kitsamaks. Peamised sihtmärgorganid, mida kõrge vererõhk kahjustada võib, on süda, aju, neerud ja silmad. Haigus areneb sageli aastaid märkamatult, ilma selgete sümptomiteta, mistõttu seda nimetatakse tihti 'vaikseks tapjaks'.

Arteriaalse hüpertensiooni täpne põhjus on sageli mitmeteguriline. Umbes 90–95% juhtudest on tegu primaarseks (hüpertensioon), mille arengule mõjutavad geneetilised ja elustiiliga seotud tegurid. Ülejäänud juhtudel on tegu sekundaarse hüpertensiooniga, mille põhjuseks on teine haigus või ravim.

Peamised riskitegurid:

• Pärilikud tegurid: sugulaste haigestumine.
• Vanus: risk suureneb 65. eluaastast alates.
• Elustiil: liigne soola tarbimine, alkoholi liigtarbimine, suitsetamine, füüsilise aktiivsuse puudumine.
• Toitumisharjumused: rasvane ja kiirtoidu rikas dieet, vähene puu- ja köögiviljade tarbimine.
• Kaal: ülekaal või rasvumine.
• Kroonilised haigused: mageditüüp 2, uneahne hingamisseisund, neeru- või kilpnäärmehaigused.
• Stress: püsiv psühhoemotsionaalne pinge.

Arteriaalse hüpertensiooni diagnoosimise aluseks on süstemaatiline vererõhu mõõtmine. Tavaliselt tehakse see mitmel korral erinevatel päevadel rahulikus olukorras.

Peamised meetodid:

1. Kabinettõppus: standardne mõõtmine küünlavarre ümber paigaldatava manseti abil.

2. 24-tunnine ambulatorne vererõhu monitooring (ABPM): seade mõõdab rõhku ööpäeva jooksul automaatselt, mis annab täpse pildi rõhu kõikumistest.

3. Kodune vererõhu jälgimine: patsient mõõdab rõhku ise spetsiaalse seadmega.

Täiendavad uuringud organkahjustuse hindamiseks:

• Kliiniline verianalüüs: hemoglobiin, glükoos, kolesterool, kreatiniin.
• Uriinianaalüüs: valgu või vere olemasolu uriinis.
• EKG (elektrokardiogramm): südame töö hindamine.
• Ehhokardiogramm: südame struktuuri ja funktsiooni ultrahääluuuring.
• Silmapõhja uurimine: veresoonte seisundi hindamine.
• Neerude ultrahääluuring: neeru struktuuri hindamine.

Arteriaalse hüpertensiooni ravi põhineb elustiili muutustel ja/või ravimite kasutamisel. Ravi eesmärk on vähendada pikemaajalist organkahjustuse riski ja säilitada vererõhk soovitatud tasemel (alla 140/90 mmHg, noorematel või riskirühmatel alla 130/80 mmHg).

Elustiili muutused:

• Soodne toitumine (nt DASH-dieet): vähendada soola tarbimist (alla 5 g päevas), suurendada puu- ja köögivili, teravilja ja kalarohke toidu osakaalu.
• Regulaarne füüsiline tegevus: vähemalt 150 minutit keskmise intensiivsusega liikumist nädalas (nt kiire kõndimine).
• Kaalu vähendamine kui vajalik.
• Alkoholi tarbimise piirang ja suitsetamisest loobumine.
• Stressi vähendamine (meditatsioon, piisav uni).

Ravimid (antihüpertensiivid):

• Diureetikud (kuseeritid): eemaldavad kehast liigset vedelikku ja soola.
• ACE inhibiitorid / AT1-blokaatorid: laiendavad veresooni.
• Kaltsiumikanalite blokaatorid: lõdvendavad veresooni.
• Beeta-blokaatorid: aeglustavad südame löögisagedust.

Ravimivalik sõltub patsiendi vanusest, kaasnevatest haigustest ja ravimite sallivusest. Sageli kombineeritakse erinevaid preparaate väiksematel doosidel.

Plaaniline konsultatsioon on vajalik, kui:

• Kahe erineva mõõtmise korral on teie vererõhk 140/90 mmHg või kõrgem.
• Teil on peres lähedaste sugulaste arteriaalset hüpertensiooni.
• Teil on mõni riskitegur (näiteks ülekaal, mageditüüp 2).
• Te kavatsete alustada uut spordiprogrammi ja teil on üle 40 aasta.

HÄDAABI korral (kahtlus hüpertensiivseks kriisiks) võtke ÜLIHÄSTI ühendust kiirabiga (112) või sõitke haiglasse, kui:

• Vererõhk on järsult tõusnud üle 180/120 mmHg ja teil on üks või mitu järgmistest sümptomitest:
• Tugev peavalu või nägemishäired.
• Rindkerevalu, hingeldus või südame rütmihäired.
• Iiveldus või oksendamine.
• Ärevus, teadvuse muutused või krambid.
• Käte või näo tuimene või nõrkus (insuldi kahtlus).