Aortaregurgitatsioon

Aortaregurgitatsioon (AR), mida nimetatakse ka aordi klapi sulgumatuseks, on südameklapihaigus. See seisund tekib siis, kui aordi klapp, mis asub vasaku vatsakese ja aordi vahel, ei sulgu täielikult. Normaalselt takistab see klapp vere tagasivoolamist vatsakesse pärast seda, kui veri on välja pumbatud kehasse. Kui klapp lekib, voolab osa verest tagasi vatsakesse iga südame löögi järel. See sunnib vasakut vatsakest töötama raskemini, et pumbata välja nii normaalne veremaht kui ka tagasi voolanud veri. Ajapikku võib see põhjustada vatsakese seinamuse paksenemist (hüpertroofia) ja laienemist, viies lõpuks südamepuudulikkuseni, kui seda ei ravita.

Aortaregurgitatsiooni põhjustab aordi klapi struktuuri või funktsiooni rike. Selle põhjused võib jagada kaheks: need, mis kahjustavad klapi lehti (lehterikud), ja need, mis laiendavad aordi juurt, mis tõmbab lehed laiali.

Peamised põhjused:

• Kaasasündinud: Kahevõlviline aordiklapp (bikuspidaalne aordiklapp) – see on kõige levinum kaasasündinud põhjus. Normaalselt on aordiklappil kolm lehte, kuid kahevõlvilise klappi puhul on neid kaks, mis muudab selle kergemini kalduvaks kulunema ja lekkima.
• Reumaatiline südamehaigus: Kuigi harvem kui varem, võib see endiselt põhjustada klapikahjustusi.
• Infektsioon: Südamelesta (endokardiit) – bakteriaalne infektsioon, mis kahjustab otseselt klapi lehti.
• Aordi juure laienemine (aneurüsm): Sellest tingitud klapi lehtede laialitõmbumine. Selle põhjused võivad olla: kõrge vererõhk (hüpertensioon), aordi seinamaso lagunemine (aordi dissektsioon), Marfani sündroom ja teised sidekoe haigused.
• Muud põhjused: Klapi trauma, teatud autoimmuunhaigused (nt ankiloseeriv spondüliit, süsteemne erütematoosne luupus), süstilüetilis (harva).

Riski suurendavad tegurid: eakas vanus, meessugu, perekonnalugu südameklapihaigustega, kõrge vererõhk, südamehaiguste olemasolu.

Aortaregurgitatsiooni diagnoosimisel kombineeritakse anamneesi, füüsilist uuringut ja erinevaid kujutavaid meetodeid.

1. Füüsiline uuring: Arst kuulab südant stetoskoobiga. Aortaregurgitatsiooni iseloomulik märk on diastoolne sosin (kõrge heliga sosin pärast teist südameheli). Samuti võib esineda nn. „vesipumba“ märk – langev diastoolne vererõhk ja tugev pulsatsioon.

2. Ehhokardiograafia (südame ultraheli): See on kuldstandard aortaregurgitatsiooni tuvastamiseks ja hindamiseks. See näitab klapi struktuuri, voolu tagasi vatsakesse (Doppleri uuring), vatsakese suurust ja funktsiooni ning aitab hinnata haiguse raskusastet (kerge, mõõduka raske, raske).

3. Elektrokardiogramm (EKG): Võib näidata vasaku vatsakese hüpertroofia või muud südame rütmi häireid, mis võivad kaasneda.

4. Rindkere röntgen: Võib näidata südame varju suurenemist (eelkõige vasaku vatsakese laienemist) ja aordi laienemist.

5. Stresstest: Füüsilise koormuse test võib aidata hinnata sümptomite ilmnemist ja südame vastupidavust.

6. Südamekateteriseerimine: Seda kasutatakse harvem, näiteks siis, kui kavandatakse operatsiooni ja on vaja täpset teavet vereringe parameetrite kohta või kui teiste meetodite tulemused on ebaselged.

7. Magnetresonantstomograafia (MRI): Võib olla kasulik väga täpseks südame mahu ja funktsiooni hindamiseks, eriti keerukatel juhtudel.

Ravi sõltub haiguse raskusastmest, sümptomitest ja vasaku vatsakese funktsioonist.

1. Järelevalve (vaatlus): Kerge ja mõõduka raskusega, sümptomiteta aortaregurgitatsiooni puhul, kui südame funktsioon on normaalne, võib piisata regulaarsetest (tavaliselt iga 6-12 kuu tagant) ehhokardiograafia uuringutest jälgimiseks.

2. Ravimid (medikamentoosne ravi): Ravimeid ei kasutata haiguse enda ravimiseks, vaid sümptomite kontrollimiseks või operatsiooni viivitamiseks või ettevalmistamiseks. Need võivad hõlmata:

• Diureetikumid (kusetegevust suurendavad ravimid), et vähendada vedeliku kogust organismis ja leevendada hingeldust ja turseid.
• Verejooksu aeglustavad ravimid (nt digoksiin) südame tõhususe suurendamiseks.
• Vereksurijad (ACE inhibitorid, ARB-d), et vähendada südame koormust ja soodustada vatsakese funktsiooni.

3. Kirurgiline ravi – aordi klapi asendamine (AVR): See on ainus radikaalne ravi raskekujulise või sümptomaatilise aortaregurgitatsiooni korral. Operatsiooni aeg on kriitiline. See tehakse tavaliselt siis, kui:

• Ilmnevad tugevad sümptomid (hingeldus, rinnalöögid).
• Vasaku vatsakese funktsioon halveneb (eritusmurd langus).
• Vasak vatsake laieneb üle teatud piiride.

Klapi asendamisel kasutatakse kas mehaanilist klappi (kestva vastupidavuse eest peab eluaegselt võtma verevedeldajaid) või bioloogilist klappi (loomset või inimkudede klappi, mis ei vaja pikaajalist verevedeldajate kasutamist, kuid millel on piiratud eluiga). Väga spetsiifilistel juhtudel võib läbi viia klapi parandamise (rekonstrueerimise).

Kui teil on juba teada aortaregurgitatsiooni diagnoos, on oluline järgida arsti määratud jälgimiskavasid. Pöörduge arsti poole koheselt, kui teil tekib mõni järgmistest sümptomitest, sest need võivad tähendada haiguse halvenemist või ägeda raskekujulise episoodi algust:

• Uus või halvenev hingeldus, eriti puhkeolekus või öösiti.
• Raskused hingamisel, mis sunnivad teid magama suurendatud padjadel või istumas.
• Uus või halvenev rinnalöök või valu rinnal (angiin).
• Tundmatused südamerütmis või tugev südamepekslemine.
• Järsu nõrkus, uimastuse või teadvuse kaotuse (minestamise) episood.
• Äkksuurte jalgade turse.

Kui teil ei ole aortaregurgitatsiooni diagnoosi, kuid teil on perekonnas südameklapihaigusi, teil on kaasasündinud südamehaigus või teil tekivad ülalkirjeldatud sümptomeid (eriti hingeldus pingutuse ajal või südamepekslemine), on soovitatav konsulteerida perearstiga. Ta suunab teid vajadusel kardioloogi juurde täpsemateks uuringuteks.