Alkoholism
Kirjeldus
Alkoholism on krooniline haigus, mida iseloomustab sõltuvus alkoholist ja selle tarbimise kontrolli kaotus. See mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist, suhteid ja sotsiaalset elu. Oluline on mõista, et tegemist on mitmekihilise meditsiinilise seisundiga, mida saab ja tuleb ravida – abi otsimine on esimene samm taastumise teel.
Alkoholism, tuntud ka kui alkoholisõltuvus, on krooniline ainevahetushaigus, mis seab kannatanu pidevalt suurema alkoholitarbimise ette. See ei ole lihtsalt halb harjumus, vaid meditsiiniline seisund, mis hõlmab ajukeemilisi muutusi. Alkoholism mõjutab kesknärvisüsteemi, põhjustades sõltuvuse ja kontrolli kaotuse alkoholi üle. Ajurakkude talitlus muutub, tekitades vajaduse korduvateks joomise episodeks. Pikaajaline alkoholimürgistus kahjustab maksa, südant, pankreast ja aju, viies tüsistusteni nagu tsirroos, kardiomüopaatia, pankreatiit ja neuropatia. Haigus areneb tavaliselt järk-järgult, alates sagedasemast tarbimisest kuni füüsilise ja psühholoogilise sõltuvuseni.
- Sagedane alkoholi tarbimine, eriti üksi või varahommikul
- Joogikoguse suurenemine tolerantsuse tõttu (sama efekti saavutamiseks on vaja rohkem)
- Püüdlused vähendada või lõpetada, mis korduvalt ebaõnnestuvad
- Püsiv soov või tung jooma, mis häirib tegevusi
- Ebamugavustunne, ärrituvus või unehäired, kui alkoholi ei tarbita
- Pikaajaline joomine (binge-drinking) või peaaegu pidev alkoholitase
- Eelarve, perekonna, töö- või õpingute probleemid alkoholi tarbimise tõttu
- Vähenenud huvi varem meeldivate tegevuste vastu
- Füüsilised abstinentsisümptomid (nagu värisemine, higistamine, iiveldus, südamepekslemine) alkoholi puudumisel
- Mustad augud mälus (memory blackouts) joomise ajal
- Maksa kahjustus (rasvamaks, alkoholihepatiit, tsirroos)
- Südame- ja veresoonkonna probleemid (kõrge vererõhk, ebaregulaarne südamerütm, kardiomüopaatia)
- Neuroloogilised häired (perifeerne neuropatia, tasakaaluprobleemid, mäluhäired, dementsus)
- Psühhiaatrilised häired (püsiv ärevus, depressioon, isiksusemuutused, alkohoolne psühhoos)
- Sotsiaalsed tagajärjed (perekonna lõhenemine, sõprussuhete lagunemine, töökaotus, finantsraskused)
Alkoholismi põhjused on mitmetegurilised, mis tulenevad geneetiliste, keskkondlike, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite keerukast koosmõjust. Geneetilised tegurid mängivad olulist rolli – ligi 40-60% riskist võib olla pärilik, mis mõjutab alkoholi metabolismi ja ajus toimuvaid protsesse. Keskkondlikud tegurid hõlmavad perekondlikke joomisharjumusi, varajast kokkupuutet alkoholiga, sotsiaalset survet ja kultuurilisi norme. Psühholoogilised riskitegurid on trauma, krooniline stress, ärevus, depressioon, madal enesehinnang ja kehvad toimetulekuoskused. Sotsiaalmajanduslikud tingimused, näiteks vaesus või juurdepääsetus kvaliteetsele abile, võivad samuti oluliselt kaasa aidata. Alkoholism ei ole isiku nõrkus, vaid tõsine haigus, mis nõuab arstlikku sekkumist.
Alkoholismi diagnoosimine põhineb põhjalikul anamneesil, kliinilisel uuringul ja spetsialiseeritud testidel. Arst vestleb patsiendiga tema joomisharjumuste, elukvaliteedi mõju ja sõltuvustunnuste kohta. Tihti kasutatakse struktureeritud küsimustikke nagu AUDIT (Alcohol Use Disorders Identification Test) või lühemat CAGE testi. Füüsiline uuring hõlmab maksa suuruse ja seisundi hindamist ning abstinentsimärkide otsimist. Verianalüüsides jälgitakse alkoholi mürgistuse märke: kõrgenenud maksaensüümid (AST, ALT, GGT), suurenenud erütrotsüütide maht (MCV) ja võimalikud verevalkude taseme muutused. Neuroloogiline läbivaatus võib olla vajalik. Oluline on eristada alkoholisõltuvust teistest vaimsetest häiretest või teiste terviseprobleemidest. Diagnoosi kinnitamiseks ja ravikava koostamiseks võib kaasata psühhiaatri või narkoloogi.
Alkoholismi ravi on pikaajaline ja individuaalne protsess, mis nõuab mitmetasandilist lähenemist. Ravi algab sageli meditsiiniliselt juhitud detoksikatsiooniga, mille käigus organism alkoholist puhastatakse ja abstinentsisümptomeid leevendatakse (nt bensodiazepiinidega). Järgneb põhiravi, mille tuumikuks on psühhoterapia: kognitiiv-käitumuslik teraapia aitab muutta joomisega seotud mõtte- ja käitumismustreid, motivatsiooniline intervjuu suurendab tahte muutuseks ja pereteraapia parandab peresuhteid. Toetusgrupid nagu Anonüümsed Alkohoolikud (AA) või SMART Recovery pakuvad olulist sotsiaalset tuge. Farmakoteraapias kasutatakse ravimeid, mis vähendavad igatsust (nt naltreksoon, akamprosaat) või tekitavad ebameeldivaid reaktsioone alkoholile (disulfiraam). Eduka taastumise jaoks on võtmetähtsusega ka pikaajaline järgimine, tervisliku elustiili arendamine (toitumine, kehaline aktiivsus) ja võimalike kaasuvate vaimsete häirete ravimine. Rasked juhtumid võivad vajada statsionaarset ravi või rehabilitatsioonikeskustes viibimist.
Abi otsimine on kriitilise tähtsusega, kui Teie või Teie lähedase elu mõjutavad järgmised märgid: 1) Alkoholi tarbimise kontrolli pidev kaotus – planeeritud joomine lõpeb alati liigse tarbimisega. 2) Korduvad, ebaõnnestunud katsed joomist vähendada või lõpetada. 3) Alkoholi tarbimine on põhjustanud tõsiseid probleeme peres, tööl, õpingutes või seadusega. 4) Füüsiliste abstinentsisümptomite (värisemine, higistamine, äged iiveldus, unetushood) ilmumine alkoholi mittetarbimisel. 5) Sagedased mustad augud mälus või joomisepisode, mis kestavad mitu päeva. ARSTI POOLE TULEB PÖÖRDUDA VÕIMALIKULT VARAKULT. Kriisiolukorras, näiteks kui ilmnevad rasked abstinentsinähtused nagu krambihoog (delirium tremens), hallutsinatsioonid või krambid, on VAJALIK KOHE KUTSUDA HÄDAABI (112) või minna haigla käepidajasse. Varane sekkumine vähendab oluliselt pikaajaliste tüsistuste riski ja parandab taastumise prognoosi.