Vanaduse katarakt

Vanaduse katarakt on seisund, mille puhul silma läätse aine muutub ebaselgeks või tumedaks, takistades valguse läbimist võrkkestale. Läätse läbipaistvuse kaotamine toimub aastate jooksul ja on osa loomulikust vananemisprotsessist. Kui katarakt areneb, muutub nägemine üha hägusemaks, nagu vaadata läbi udu või määrdunud klaasi. See võib mõjutada nii kaugust, lähedust kui ka värvitaju. Kuigi vanaduse katarakt on seotud vanusega, ei ole see paratamatu ning selle arengut võivad kiirendada teatud tegurid. See ei ole nakkuslik ega levi ühelt silmalt teisele, kuid võib mõlemal silmal areneda erineval kiirusel.

Vanaduse katarakti peamiseks põhjuseks peetakse läätse valkude struktuuri muutumist ja oksüdatiivset stressi, mis koguneb aastate jooksul. Läätse muutused algavad juba umbes 40. eluaastast, kuid märgatavad nägemishäired ilmnevad tavaliselt alles 60. eluaasta paiku või hiljem. Olulist rolli mängivad ka muud riskitegurid, sealhulgas UV-kiirguse pikaldane mõju ilma kaitseprillideta, suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, diabeet (eriti kehal kontrollimata diabeet) ja vererõhutõbi. Teatud ravimid, näiteks pikaajalised kortikosteroidid, võivad samuti suurendada riski. Oluline on ka pärilik kalduvus: kui lähedastel sugulastel on vanaduse katarakt diagnoositud nooremas eas, võib see suurendada oma riski.

Vanaduse katarakti diagnoosib silmaarst läbi põhjaliku silmauuringu. See hõlmab tavaliselt järgmisi etappe: visuaalse teravuse kontrolli kauguse ja läheduse jaoks, silma struktuuride uurimist bio-mikroskoobiga (pilotskoopia), et hinnata läätse selgust ja katarakti ulatust. Arst hindab ka võrkkesta tervist ja silmapõhja survet. Lisaks võidakse kasutada eritehnikaid, näiteks valguse hajumise mõõtmist, et hinnata katarakti mõju nägemiskvaliteedile. Enne operatsiooni planeerimist tehakse sageli ka silma pikkuse ja kõveruse mõõtmised (biomeetria), et valida sobiv kunstläätse võimsus. Need uuringud on valusad ja võtavad tavaliselt vähe aega.

Ainus tõhus ja püsiv ravi metood vanaduse katarakti puhul on operatsioon (katarakti ekstraktsioon). Kui katarakt põhjustab olulist nägemise langust või segab igapäevaelu, soovitatakse operatsiooni. Tänapäeval tehakse seda peamiselt faakoemulsifikatsiooni teel: mikroskoopilise lõike kaudu eemaldatakse hägune lääts ultraheli abil ja asendatakse see paindliku, läbipaistva kunstläätsega (intraokulaarlääts). See on kiire, väheinvasiivne protseduur, mis tehakse tavaliselt kohaliku tuimestuse all. Enamik patsiente saab koju samal päeval ning nägemine paraneb kiiresti. Mõnel juhul võidakse raviks soovitada prillide tugevdamist või paremat valgustust, kui operatsiooni pole veel soovitatav. Operatsioonijärgselt on vaja mõnda aega kasutada antibiootikum- ja põletikuvastaseid silmatilku ning vältida füüsilist pingutust.

Regulaarsed silmaarsti kontrollid on olulised iga 2-4 aasta järel pärast 40. eluaastat. Spetsiaalse arstiabi poole peaks pöörduma kohe, kui märkate järgmisi muutusi või sümptomeid: nägemise järsu või pidevalt halveneva hägususe ilmnemist; valguseallikate ümber eredate ringide teket; kaheks kujundatud nägemist (diploopiat) ühe silmaga; või raskusi öisel sõidul või halvas valguses. Kui katarakt areneb kiiresti või põhjustab olulist nägemise kaotust, võib see olla signaal kiireks hindamiseks. Ärge oodake, kuni nägemine muutub täiesti ebaselgeks – varajane sekkumine võib aidata säilitada head nägemiskvaliteeti ja planeerida ravi sobival ajal. Kui teil on diabeet või muud süsteemsed haigused, mis suurendavad riski, on veelgi olulisem regulaarne silmaarsti jälgimine.