Vähikeseen (Trichuriasis)
Kirjeldus
Vähikeseen on parasiitnakkuse põhjustatud sooltele haigus, mida põhjustab vähike (Trichuris trichiura). See on üks levinumaid helmintoosid maailmas, mis võib põhjustada kroonilist kõhukinnisust, aneemiat ja lastel kasvupuudujääki. Haigus on eriti ohtlik lastel, kelle toitumine ja areng võivad oluliselt kannatada.
Vähikeseen (trichuriasis) on parasiittoive, mida põhjustab ümmargune uss – vähike (Trinitshuria trichiura). Vähike elab inimese jämesoole limaskestas, kus ta oma peenikese esiosaga kinnitub soole seinale ja toitub verest ning koestest. Täiskasvanud vähikese pikkus on umbes 3-5 cm. Suurenenud arvu korral (intensiivne nakatumine) võivad ussid põhjustada soole limaskesta põletikku, veritsust ja olulist rauapuudust. Haigus levib fekaal-oraalsel teel – nakatumine toimub neeldumist mürgistatud toiduga või vee abil, mis sisaldab vähikese mune.
- Sümptomeid ei pruugi olla
- Kerge kõhukinnisus
- Õõneskõhutunne või ebamugavustunne
- Krooniline, raske kõhukinnisus, mida võib vahelduda vedel köhitsus
- Kõhulahtisus, milles võib olla verd või lima (düsenteeriasarnane)
- Kõhuvalud ja krambid
- Väsimus ja nõrkus aneemia tõttu
- Laste puhul: kasvuhäired, kognitiivse arengu aeglustumine, alatoitumus
- Rektumi prolaps (pärasoole väljalangemine) – eriti raske juhtumite korral lastel
Põhiline nakatumise viis on neeldumine vähikese munaid sisaldava toidu või vee kaudu. Munad väljuvad nakatunud inimese väljaheidetega ja küpsevad mullas 2-4 nädalat. Peamised riskitegurid on:
- Hügieenipuudused: Pesemata kätega söömine, kontamineeritud toiduvalmistamine.
- Kontamineeritud keskkond: Halva sanitaartehniliste tingimustega piirkonnad, kus inimesed kasutavad väljaheidete väetamiseks.
- Pinnase kontakti: Laste mängimine mullas, kus on nakatumismunad.
- Puhta joogivee puudumine.
- Noorem vanus: Lapsed on enim ohustatud, kuna nad mängivad sageli mullas ja panevad käsi suhu.
- Soe ja niiske kliima, mis soodustab munade ellujäämist keskkonnas.
Vähikeseeni diagnoosimine põhineb peamiselt väljaheite mikroskoopilisel uurimisel, et tuvastada iseloomulikke sidrunikujulisi vähikese mune.
1. Väljaheite analüüs (koproloogia): See on peamine meetod. Proov võetakse kolmel järjestikusel päeval, et suurendada tuvastamise tõenäosust, kuna munade eritumine võib olla ebaühtlane.
2. Kolonoskoopia: Raske juhtumite korral võib kolonoskoopia ajal näha täiskasvanud vähikeseid, mis on kinnitunud jämesoole limaskestale.
3. Vereanalüüs: Võib näidata rauapuudusele viitavat aneemiat (mikrotsütaarne, hüpokroomne aneemia) ja mõnikord eosinofiiliat (valgete vereliblede tüüp, mis suureneb parasiitide korral).
Vähikeseeni ravi on lihtne ja väga tõhus spetsiifiliste sõrmussi vastaste (anthelmintikumide) abil.
- Esmane ravim: Albendasool või mebendasool. Need ravimid on ühekordse annusega ja on üldiselt hästi talutavad. Need hävitavad parasiidi ja võimaldavad selle eemaldamist kehast.
- Kordusravi: Soovitatav on ravimikorduse kordamine 2-3 kuu pärast, et kõrvaldada võimalik uus nakatumine, eriti kõrge nakatumistasemega piirkondades.
- Rauapreparaadid: Kui aneemia on raske, võib olla vaja rauateraapiat.
- Tõenduspõhine toitumine: Toitumine, mis on rikas rauas (liha, kaunviljad, lehelised köögiviljad), aitab parandada aneemiat.
- Ennetus on võtmetähtsusega: Hügieeniharjumuste parandamine (kätepesu seebiga), ohutu joogivee tagamine, heade sanitaartingimuste loomine ja regulaarne ravimite manustamine riskirühmadele (koolieelikutele ja koolilastele) lääneprogrammides.
Kontakteeruge oma perearsti või lastearstiga, kui teil või teie lapsel on järgmised sümptomid:
- Kestev või raske kõhukinnisus, eriti kui see ei lahene tavaliste abinõudega.
- Kõhulahtisus, milles on verd või lima.
- Alustamatu väsimus, kahvatus naha- ja limaskestade värvus (aneemia märgid).
- Lapse kasv või kaalutõus peatub või aeglustub oluliselt.
- Kui te olete hiljuti viibinud piirkonnas, kus vähikeseen on sage, ja teil tekivad kõhuprobleemid.
- Rekti prolapsi (pärasoole väljalangemise) korral on vaja kohest meditsiinilist abi.