Trihinelloos

Trihinelloos (ka trichinosis) on loomset päritolu parasiithaigus, mida põhjustavad Trichinella perekonda kuuluvate ümarusside lood. Inimene nakkub, süües toore, pooltoorest või ebaadekvaatselt kuumtöödeldud nakkuunud looma (nt metssiga, seal, metskass või koduseid loomi nagu siga) liha, mis sisaldab elujõulisi parasiidi tsüste. Maos seedimahinded lahustavad tsüstide seina, vabastades noored ümarussid (lood), mis küünivad peen- ja kaksteistsõrmiksoole limaskesta. Seal paarituvad täiskasvanud isased ja emased, ning emased sünnitavad elusaid vastseid. Need vastsed läbivad soole seina, satuvad vereringesse ja kannavad end lümfisoonte kaudu lihaskudedesse. Liigestesse (enamasti kehalihastesse, diafragma, keelelihasesse, silmalihasesse) jõudnud vastsed arenevad lihastsüstideks, kus nad võivad aastaid püsida. Just see lihaskahjustus põhjustab paljusid haiguse peamisi sümptomeid. Haigus võib olla kerge ja sümptomiteta, kuid raskematel juhtudel võib see kahjustada südant, hingamiselundeid ja kesknärvisüsteemi.

Trihinelloosi ainsaks põhjuseks on Trichinella sp. ümarussi loodade neelamine. Peamine levikutee on inimese sööb nakkuunud looma liha.

Peamised nakatumise allikad:

• Metsloomade liha: Eriti ohtlik on metssiga, seal, mäger, ilves või hunt, kelle liha ei ole veterinaarkontrolli all. Jahiloomade tarbimine ilma korraliku kuumtöötluseta on suur risk.
• Koduseid loomi: Kodustel sigadel on risk, kui neid söödetakse jäätmetega või nad on kokkupuutes nakkuunud närilistega. Tänapäeval on arenenud riikides koduloomade nakatumine haruldane tänu rangele loomatervishoiukontrollile ja korralikule söötmisele.
• Muu: Harva võib nakatumine toimuda metslooma lihast valmistatud kuivatatud või suitsutatud lihasaaduste (nt sink, vorst) kaudu, kui need pole piisavalt töödeldud.

Riskitegurid:

• Toore või pooltoore liha (nt tatari bifsteek, toor hakkliha) söömine.
• Reisimine piirkondadesse, kus veterinaarkontroll on nõrk ja kus on kombeks süüa toorest või keedmata liha.
• Koduse liha (eriti metssiga) töötlemine ja söömine ilma piisava termilise töötluseta (keetmine, praadimine kuni liha sisemise temperatuurini vähemalt 71°C).
• Liha külmutamine kodukülmkappides, mis ei ole piisavalt madala temperatuuriga (-15°C all vähemalt 20 päeva või -30°C all vähemalt 6 päeva) parasiitide hävitamiseks.

Kuna sümptomid sarnanevad paljude teiste haigustega (nt gripp, toidumürgitus), on diagnoosimine keeruline. Arst paneb kokku anamneesi (sh söögi- ja reisiinfo), kliinilise uuringu ning spetsiifilisi laboratoorseid teste.

1. Anamnees ja kliiniline uuring: Arst küsib, kas patsient on hiljuti söönud toorest või ebatavalist liha, ning hindab lihasvalusid, näo paistetust ja palavikku.

2. Vereanalüüs:

• Spetsiifilised seroloogilised testid: ELISA (Enzyme-Linked Immunosorbent Assay) test tuvastab veres antikehi Trichinella vastu. Need tekivad nakatumisele järgneval 3.–5. nädalal, seega varajases staadiumis võib test olla negatiivne.
• Üldised muutused: Verepilt võib näidata eosinofiilia (eosinofiilide arvu tõus), mis on tüüpiline parasiitnakatumise korral. Võib esineda ka valgukogude (kreatiinkinaasi, laktuaadi dehüdrogenaasi) tõus, mis viitab lihaskahjustusele.

3. Lihasbiopsia: Kui diagnoos on kahtlane, võib võtta väikese lihastüki (tavaliselt õlalihasest või säärelt) biopsia. Proovi uuritakse mikroskoobiga, et tuvastada lihastsüstides olevaid Trichinella vastseid. See on küll kõige kindlam meetod, kuid vähem kasutatav tänu invasiivsusele.

4. Muud uuringud: Raskematel juhtudel võidakse teha südame- (EKG, ekokardiogramm) või kopsufunktsiooni uuringuid, et hinnata organkahjustust.

Ravi eesmärk on hävitada soolestikus elutsed ümarussid, peatada uute vastsete teke ning leevendada sümptomeid, eriti lihaskahjustuse põhjustatud põletikku.

1. Antiparasiitravimad (anthelmintikumid):

• Albendasool või Mebendasool: Need on esmavalik ravimid. Need on kõige tõhusamad varajases infektsioonifaasis, enne kui vastsed on lihastesse sisenenud. Ka hilisemas faasis võivad need hävitada veel soolestikus viibivaid täiskasvanud usse ja äsja sündinud vastseid. Ravi kestab tavaliselt 5–14 päeva.

2. Põletikuvastased ravimid (glükokortikoidid):

• Prednisolon või deksametasoon: Neid kasutatakse koos antiparasiitravimitega rasketel juhtudel, kui on tugev põletikureaktsioon (näiteks tõsine lihaspõletik, paistetus, neuroloogilised sümptomid või südamekahjustus). Need steroidid leevendavad põletikku ja ennetavad allergilisi reaktsioone, mis võivad tekkida parasiitide hukkumise tõttu. Antiparasiitravimitega samaaegne kasutamine on oluline.

3. Toetav ravi:

• Valu- ja palavikuvastased ravimid: Paratsetamool või ibuprofeen leevendavad lihasvalu ja palavikku.
• Puhkus: Puhkamine on väga oluline, et lihased saaksid taastuda.
• Kvaliteetne toitumine: Piisav valgu ja vitamiinide sissevõtt toetab taastumist.

4. Raske infektsiooni ravi: Kui on tekkinud südame-, hingamis- või närvikahjustus, võib olla vaja haiglaravi, sealhulgas intensiivravi.

Oluline märkus: Iseenesest paranemine on võimalik, kuid ilma ravita võivad sümptomid kesta kuude viisi ja jätada püsivaid lihaskahjustusi. Seetõttu on oluline alati otsida arstiabi.

Pöörduge arsti poole kohe, kui teil on mõni järgmistest sümptomitest, eriti kui need ilmnevad pärast toore või pooltoore (eriti metssiga või muu metslooma) liha söömist:

• Kõhulahtisus, oksendamine või kõhuvalu, millele järgnevad paar päeva hiljem kõrge palavik ja tugev lihasvalu.
• Näo paistetus (eriti silmalaugude ümber).
• Väljakutsumata lihasnõrkus või raskused nägemise, kõne või liikumisega.
• Raskused hingamisega või rindkere valu.
• Tugev peavalu või koordinatsioonihäired.

Oluline: Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest mööduvad. Varajane diagnoos ja ravi on olulised, et vältida tõsiseid organkahjustusi. Oma arstile ütlemine, et olete söönud kahtlast liha, kiirendab oluliselt õige diagnoosi panemist.